Tütarpank on pangatehing, mis on asutatud riigis, kus see tegutseb, kuid mis kuulub emapangale, mis on asutatud teises riigis. See konkreetne pangandusmudel on kasulik, kuna kokkulepe nõuab ainult, et tütarettevõte tegutseks asukohariigi panganduses kehtivate eeskirjade kohaselt. Tütarpangad ei ole seotud panganduseeskirjadega, mis kehtivad emapanga suhtes riigis või riikides, kus emapank on asutatud.
Tütarpanga ja välismaise harupanga vahel on mõned olulised erinevused. Viimase puhul on pank seotud nii emaettevõttele kehtivate kui ka riigis, kus pank tegelikult tegutseb, kehtivad regulatsioonid. Lisaks saab ka välisriigi filiaalpank väljastada tunduvalt rohkem laene kui tütarpank, kuna laenude suurust mõjutavad emaettevõtte valduses olevad varad. Seevastu tütarpangal on see eelis, et ta on võimeline tagama väärtpabereid – see funktsioon ei ole välismaise harupanga puhul ilmtingimata võimalik.
Sel põhjusel vaatavad pangandusasutused tähelepanelikult, mida nad soovivad saavutada teises riigis kohaloleku loomisel. Kui eesmärgiks on pakkuda laenu asukohariigis, siis on loogiline valik välismaise harupanga mudel, kuna selline lähenemine võimaldab pangal laenude ja laenuvõimaluste osas rohkem pakkuda. Kui vastuvõtvas riigis panganduse loomise peamine põhjus on väärtpaberite ostmine ja müük, siis uue üksuse struktureerimine tütarpangaks annaks projekti raamistiku. Näiteks kui Ameerika Ühendriikides asuv emapank sooviks avada Ühendkuningriigis toimingu, et pakkuda tarbijatele turvatehinguid, oleks tütarpanga platvorm parim valik.
Tütarpanga pakutavate teenuste tasud peavad olema kooskõlas kõigi asukohariigis tegutsevate pangaasutuste suhtes kehtivate eeskirjadega. See võimaldab pankadel olla konkurentsivõimelised nii kodumaiste finantsasutuste kui ka teiste riigis tegutsevate välismaiste pankade ees. Tütarpanga pakutavate teenuste hindamisel on oluline võrrelda neid hindu teistes asutustes pakutavate tariifidega, samuti uurida tähelepanelikult kliendikontodele kehtivaid tingimusi.