Tegusõna tulevikuvorm on verbivorm, mis viitab veel toimuvale tegevusele. Inglise keeles osutatakse sellele üldiselt verbi oleviku vormi ühendamisel abitegusõna ja/või toimingu aja määrava määrsõnaga. Tulevikuvormi kaks erijuhtu on hüpoteetiline, mida saab kasutada selleks, et näidata midagi, mis võis olla tulevikus mingil ajal minevikus, ja tulevik perfektne, mida kasutatakse selleks, et näidata midagi, mis on mingil ajal minevikku. aega tulevikus. Hüpoteesile osutatakse üldiselt abistava verbiga “oleks” nagu “Brian ütles, et tuleb peole.” Tuleviku perfektne luuakse tuleviku aja abiverbi kombineerimisel mineviku osastavaga, nagu näiteks “Mingil hetkel oleme selle mõistatuse lahendanud”.
Abitegusõna, tuntud ka kui abiverb, lisab lause põhiverbile verbifraasi loomiseks. Tulevikuvormiga kõige sagedamini seostatav abiverbi vorm on “tahe”, nagu lauses “Kes vastab minu küsimusele?” Traditsiooniliselt tuleks esimese isiku kõne puhul kasutada sõna “tahte” asemel abistavat tegusõna “peab”, nagu ka lauses “ma ei alistu”, kuid kaasaegne kasutus on muutnud tahte ja olema omavahel asendatavaks. Fraasi “hakkab” saab kasutada ka “tahte” jaoks. Teisi abistavaid tegusõnu, nagu “võib”, “võib”, “peab” ja “peab”, kasutatakse tuleviku näitamiseks erineva täpsusega ja kindlusega, kas tegevus toimub.
Tulevikuvormi saab näidata ka olevikuvormile määrsõna lisamisega; kas sõna nagu “varsti” või “homme” või määrsõna, nagu “täna südaööl” või “kui oks murdub”, võimaldab määrsõna pakutavas kontekstis näidata, millal tegevust oodatakse. Võib esineda nii abitegusõna kui ka määrsõna, nagu lauses “Homme vastab ettevõte kõigile teie küsimustele” või määrsõna võib olla lauses ainus näitaja, nagu näiteks “Laev Bermudale väljub homme”.
Tulevikuvormi võib olla keeruline tõlkida, kuna mitmed keeled käsitlevad seda erinevalt. Klassikalisel ladina keelel ja mõnel teisel romaani keelel on tulevase aja näitamiseks spetsiifilised verbide konjugatsioonivormid. Paljudel teistel Euroopa keeltel on konkreetne abikeel, mida nad kasutavad, kusjuures tulevaste vormide mitmekesisus on väiksem. Mõnel keelel pole isegi tulevikuvormi. Näiteks muistses heebrea keeles olid ajavormid täielike ja mittetäielike toimingute jaoks ning see sõltus kontekstist, et eristada praegusi tegusid, nagu „Ma reisin Jeruusalemma” ja tulevasi tegusid, nagu „Ma reisin Jeruusalemma”. Nende erinevuste tõttu võivad tulevase aja tõlked, eriti algajate kõnelejate poolt või automaattõlked, tunduda kidurad ja kohmakad.