Tühi nimi on pärisnimi, näiteks inimese nimi või konkreetse hoone, puhkuse või muu ainulaadse üksuse nimi, mis ei viita tegelikkuses millelegi. See on sõna ilma viiteta või konkreetse objektita, millele sõna ise viitab. Tühi nimi on keelefilosoofia probleem, kuna sellised nimed on tähendusest aru saanud hoolimata sellest, et nad ei viita tegelikkuses millelegi. Näiteks “Prometheus” on tühi nimi, kuna selline kujund “on olemas” ainult mütoloogias ja tegelikkuses pole sellel tõelist viidet. Sellest hoolimata mõistavad inimesed “Prometheust” titaanina, kes varastas Zeusilt tule ja andis selle inimkonnale.
Mõned keelefilosoofid usuvad, et tühjal nimel puudub oma olemuselt tähendus. See tekitab probleeme, sest sellistest nimedest saab aru sõltumata sellest, et need ei viita tegelikkuses millelegi. Lisaks oleks lause “Prometheust ei eksisteeri”, mis on Prometheuse mõistetud tähenduse põhjal teadaolevalt tõsi, täiesti mõttetu, kui nimi “Prometheus” ei omaks tähendust. See tühja nime kui mõttetuse kontseptsioon on osa otsesest viiteteooriast, mis väidab, et sõnad ja väljendid saavad tähenduse sellest, millele nad maailmas vastavad.
Üks väljapakutud lahendus tühja nime probleemile on see, et “tähendus” ja “viide” võivad olla eraldi. Paljudel juhtudel, nagu ka pärismaailma objektide puhul, vastavad need tõenäoliselt enamikul juhtudel. Nimi võib siiski edasi anda tähendust, mis on reaalse maailma viitest eraldiseisev, isegi kui tegelikku viidet tegelikult pole. See on vastuolus otsese viiteteooriaga, kuna see teooria võimaldab kasutada ainult tähendust, mis on tuletatud reaalmaailma viitest. Idee, et tähendus ja viide on eraldatavad, on osa nimede “kirjeldusteooriast”.
Tühja nime mõistega seotud probleemid on üldiselt seotud raskustega leida teooriat, mis sobib nime praktilise kasutusega lauses. Mõistlik on väita, et nimi, näiteks “Prometheus”, millel puudub referent, on ilma omase tähenduseta. Sellisel lausel nagu “Prometheust pole olemas”, pole aga mõtet, kui peetakse tõeks, et “Prometheus” on mõttetu. Samamoodi on tähenduse viitest eraldamisega võimalik omistada lausetes valetähendusi pärisnimedele. Näiteks ütlus, et “Abraham Lincoln ei olnud kunagi Ameerika Ühendriikide president”, on iseendale vastuoluline, kuna “USA president” on osa nime “Abraham Lincoln” “tähendusest”.