Tugev verb on tegusõna lauses, mis tagab selles lauses aktiivse hääle, mitte nõrgad verbid, mis loovad lauses sageli passiivse hääle. Kuigi teatud tegusõnad võivad hõlpsamini luua aktiivset häält ja toimida üsna sageli tugevate verbidena, võivad enamik verbid olla tugevad või nõrgad, sõltuvalt nende kasutamisest. Tugev verb seisab tavaliselt lauses iseseisvalt, sageli ilma abitegusõnata, ja näitab selgelt lause subjekti sooritatud tegevust. Teoses “Koer näris luu” on tegusõna “näris” tugev, samas kui lauses “Koer näris luu” muutub see nõrgaks.
Õige sõnade järjekord ja nõrkade või mittevajalike sõnade kõrvaldamine lauses võivad sageli aidata luua lause, milles on pigem tugev kui nõrk tegusõna. Tugeva verbi üks peamisi funktsioone on tagada lauses aktiivne hääl, mis muudab lause tugevamaks ja vahetumaks. Seda tehakse tavaliselt nii, et alustatakse lauset subjektiga, kes selles lauses tegutseb, selle asemel, et alustada lauset otsese või kaudse objektiga ja manustada subjekt hiljem lausesse.
Tugeva verbi kasutamine loob tavaliselt lauses otsese tegevuse, luues rea, mis on lugeja jaoks selge ja kergesti mõistetav. Sellises lauses nagu “Mees lõi kurikaga palli ja jooksis ümber aluste” on tähendus selge ning tegevus tugev ja otsekohene. Sõna “löök” selles lauses on tugev tegusõna, nagu ka “jookses”, ja seisab üksi ilma abitegusõnadeta. Selle lause lugeja saab selgelt aru, mis tegevus on ja kogu sündmuse taga on vahetu tunne ja “jõud”.
Kui tugevat verbi ei kasutata, leitakse tavaliselt nõrk tegusõna ja lause kaotab sageli tugevuse ja tegevuse tunde, mis sellel oleks võinud olla. Kui eelmine näide kirjutati ümber järgmiselt: “Palli lõi mees, kes jooksis ümber aluste”, on tegevus mõnevõrra hõrenenud ja tähendus muutunud ebaselgemaks. Nõrk tegusõna selles lauses on fraas “sai pihta”, mis on saanud abisõna ja lause subjektiks on näiliselt saanud pall, mitte mees. Ilma tugevat verbi kasutamata muutub segaseks ka lauses olev kõrvaltegevus, mööda aluseid ringi jooksev mees ning lause kulg muutub katkevaks ja nõrgaks.