Kui hapniku tase veres langeb piisavast alla, vähendab see kehasse tarnitud hapniku hulka. See meditsiiniline seisund, mida nimetatakse tsüanoosiks, võib põhjustada naha välimuse muutumist tavalisest roosast alatoonist siniseks või isegi lillaks. Tsüanoosi põhjused on erinevad ja võivad ulatuda keha vastu töötavatest välisjõududest kuni keha homöostaasi ehk sisemise tasakaalu häirivate sisejõududeni. Värvimuutuse ulatuse määrab algpõhjus ja hapnikupuuduse ulatus.
Tsüanoosi täheldatakse tavaliselt jäsemetes, eriti sõrmede ja varvaste küünealustel ning seda võib esineda näopiirkonnas ninas, kõrvades ja suu ümbruses. Tsüanoosi levinumad põhjused võivad olla igapäevased olukorrad, nagu kokkupuude külma temperatuuriga või õhu madalam hapnikusisaldus saaste tõttu, kõrged kõrgused ja isegi värske õhu puudumine. Nendel juhtudel on hapnikutaseme languse tagajärjed aga ajutised ja ala hapnikuga täitumisel taastub normaalne värvus.
Mõned meditsiinilised seisundid võivad tsüanoosi oluliselt kaasa aidata. Hingamisteede haigused, nagu bronhiit ja kopsupõletik, võivad ajutiselt piirata normaalset hingamist ja aidata kaasa hapniku taseme langusele. Astma ja krooniline obstruktiivne kopsuhaigus (KOK) on meditsiinilised seisundid, mille puhul hapnik ei saa normaalselt läbi hingamisteede voolata. Selle põhjuseks on põletik või turse ja õhukanalite kahjustus. Kroonilised või pikaajalised seisundid võivad aja jooksul oluliselt vähendada kehasse tarnitava hapniku hulka. Kui seda ei ravita, võib keha saada püsivaid kahjustusi.
Südame- või südamehaigused võivad samuti olla tsüanoosi levinumad põhjused, kuna süda ei suuda tõhusalt pumbata hapnikuga küllastunud verd ülejäänud kehasse. Need võivad hõlmata selliseid asju nagu kaasasündinud südamehaigus või sünnist saadik verevoolu takistus. Muud südant mõjutavad haigusseisundid, nagu müokardiinfarkt või südameinfarkt ja südamepuudulikkus, on tõsised häired, mis on samuti peamised tsüanoosi põhjustajad.
Paljudel juhtudel, kui tsüanoosi põhjuseid ravitakse, saab värvimuutust ja sellest tulenevaid hapnikupuuduse mõjusid tagasi pöörata. Kui aga siseorganites või jäsemetes on hapnikusisaldus pikema aja jooksul oluliselt vähenenud, võivad tagajärjed muutuda püsivaks. Äärmuslikel juhtudel on hapnikutaseme optimaalse taseme hoidmiseks vajalik hapnikravi, kus kõrge hapnikusisaldusega õhku pumbatakse läbi keha, tavaliselt läbi ninasõõrmetesse paigutatud plasttoru, mida nimetatakse ninakanüüliks.