Tselluloid on materjal, mis on valmistatud nitrotselluloosi plastifitseerimisel kampri abil. See aine leiutati esimest korda 1800. aastatel elevandiluu ja luu asendajana ning selle kasutusalad laienesid hiljem oluliselt, võib-olla kõige märkimisväärsemalt filmimaailma. 1950. aastateks olid tselluloidi puudused viinud materjalituru üldise languseni ja tänapäeval võib selle leidmine olla keeruline.
Nitrotselluloos valmistatakse tselluloosi kokkupuutel nitreeriva ainega. Kamporiga plastifitseerimisel on saadud materjali väga lihtne voolida, vormida ja käsitseda. Sellel on aga väga selge puudus: see on väga tuleohtlik. Tselluloid on nii tuleohtlik, et põleb edasi isegi vette uputatuna, muutes selle tõsiseks tuleohuks, nagu arvata võib. Samuti ei ole see väga valgusstabiilne, laguneb valguse käes kiiresti.
Kuigi tuleohtlik, on tselluloid ka äärmiselt vastupidav, mistõttu on see kasulik paljude ülesannete jaoks. Näiteks korsettide puhul võis materjal aidata vormi hoida ilma roosteta, nagu juhtus metallist tugipostide puhul, samuti võimaldas tselluloidi paindlikkus kandjale teatud liikumisvabadust. Tselluliidi kasutati isegi lühiajaliselt väga vastupidavate rõivaste valmistamiseks, ehkki mõned õnnetud õnnetused tegid selle praktika kiiresti peatatud.
Seda ainet turustati algul parkesiinina ja hiljem ksüloniidina. Mõiste “tselluloid” oli algselt kaubamärk, mis võeti kasutusele aastal 1869, kuid tänu kaubamärgi lahjendamisele hakati seda kasutama üldisemalt plastifitseeritud nitrotselluloosi tähistamiseks, mitte selle toote konkreetsele kaubamärgile. Algselt kasutati tselluloidi selliste asjade valmistamiseks nagu korsettide alused, basseinipallid ja mitmesugused muud kunagi luust valmistatud esemed; kui selle potentsiaal fotofilmina realiseeriti, sai tselluloidi tootmine suure hooga käima.
Veel 1940ndatel hakati filme tootma tselluloidil. Toona osutus see üsna ohtlikuks, kuna projitseerimisruumi tulekahjud said alguse kergesti ja neid oli raske kustutada. Tagantjärele mõeldes oli tselluloidi laialdane kasutamine samuti suur häbiasi, sest kile kolletub ja praguneb ajaga ning selle tulemusena on paljud suurepärased filmid ajalukku kadunud. Tänapäeval kasutatakse kile valmistamiseks atsetaati ja polüestrit, kuid tselluloidil on filmimaailmas endiselt ikooniline koht tänu oma rollile varajases filmitootmises.