Trohhailine tetrameeter on luules mõnikord kasutatav meetriline struktuur, mis näitab luuletust, mis on kirjutatud kaheksa silbiga rea kohta, mis on struktureeritud rõhutatud ja rõhutute paaridena. Sõna “tetrameeter” tähistab seda konkreetset tüüpi luuletuse meetrit, sel juhul on luuletus kirjutatud ridadena, millest igaüks sisaldab nelja jalga ja iga jalg on suhteliselt suvaline silpide jaotus. Seda jaotust täpsustab sõna “trohhaic”, mis viitab teatud tüüpi paigutusele, kus iga jalg sisaldab kahte silpi, mille esimene silp on rõhutatud ja teine rõhuta.
Sarnaselt muud tüüpi meetermõõdustiku tähistustele on trohhailist tetrameetrit üsna lihtne ära tunda ja kasutada, kuigi pidev kasutamine pika töö käigus võib muutuda keeruliseks. Seda tüüpi arvesti põhistruktuur algab nime teise sõnaga “tetrameeter”. Igasugune tetrameeter viitab konkreetsele meetrile, milles luuletuse iga rida on kirjutatud nelja jalaga, kusjuures iga jalg põhineb silpide eraldamisel, mida võib sõnajärjekorrast sõltumatult jagada. See tähendab, et trohheilise tetrameetriga kirjutatud luuletuse rea kohta on neli jalga, trohhailises pentameetris kirjutatud luuletuses aga viis jalga rea kohta.
Kõik need jalad trohheilises tetrameetris on seejärel kirjutatud kui “trohhee”, millest tuleneb sõna “trohheia”. Trohhee on jaambiga sarnane struktuur, mida leidub jambmeetrites, kuna see koosneb kahest silbist. Kuna trohhailises tetrameetris kirjutatud luuletuses on igal jalalabal kaks silpi ja igal real neli jalga, siis on seda tüüpi luuletuse igal real kokku kaheksa silpi. Kui iambil on rõhutu silp, siis rõhuline, siis trohheel on rõhuline ja seejärel rõhutu silp.
Trohhailise tetrameetri rea näide võiks olla “Inimkond, julge ja vapper, kuigi lühiealine”. Selles näites võib rõhutatud ja rõhutu silbid jagada ja tähistada kui “INIMESE // JULGE ja // VAPJA, kuigi //LÜHIKE elanud”. Selle näite viimast jalga võib lugeja eelistustest sõltuvalt lugeda kahe rõhulise silbina “LÜHIAJALINE”, mis muudaks selle pigem spondee kui trohhee. Seda tüüpi varieerumine trohhailises tetrameetris on üsna tavaline, eriti pikemate teoste puhul, ja hoiab ära kogu luuletuse või kirjaliku teose muutumise monotoonseks.