Fitnessieksperdid soovitavad püüda saavutada ja hoida treeningu pulsisagedust kindlas vahemikus, mida nimetatakse südame löögisageduseks. See südame löögisageduse vahemik on inimestel erinev, kuid seda saab arvutada Karvoneni meetodina tuntud valemi abil. Üldiselt võtab valem kõige tõhusama treeningu pulsisageduse arvutamiseks arvesse inimese vanust, maksimaalset pulsisagedust ja puhkeoleku pulsisagedust.
Treeningu südame löögisageduse määramiseks Karvoneni meetodil määrake esmalt intensiivsuse vahemik. Kehavõimetud inimesed ja algajad treenijad soovivad alustada 50% intensiivsusega, samas kui paremas vormis või kogenumad treenijad võivad soovida töötada 65% või kõrgema intensiivsusega. Karvoneni meetod võtab arvesse nii intensiivsuse vahemiku madalat otsa kui ka kõrget, mis on tüüpiliselt 85-90%.
Võttes proovi intensiivsuse vahemikku 50–85%, vahemikku, milles soovitakse treeningu ajal treeningu pulsisagedust hoida, saab Karvoneni valemi arvutada järgmiselt: Sihtpulss (THR)= ((MaxHR – RHR) x Intensiivsus %) + RHR. Maksimaalset pulsisagedust ehk maksimaalseks ohutuks pulsisageduseks treeningu ajal peetavat saab määrata, lahutades 220-st oma vanuse, seega oleks 30-aastasel inimese MaxHR 190. Puhkepulssi saab mõõta võttes pulssi ja löökide arvu lugemist ühe minuti jooksul, ideaaljuhul siis, kui inimene ärkab hommikul.
Kui näidisisiku MaxHR on 190, RHR on 70 ja soovitud intensiivsuse vahemik on 60–85%, saab selle inimese treeningu pulsisageduse arvutada Karvoneni meetodil. Esiteks tuleb määrata vahemiku alumine ots: THR= ((190-70) x .60) + 70 = 142 lööki minutis. Järgmiseks tipptase: THR= ((190–70) x 85) + 70 = 172. Seetõttu tuleks selle inimese treeningu pulsisagedus treeningu ajal hoida vahemikus 142–172 lööki minutis, et saavutada südame-veresoonkonna sobivuse paranemine.
Südame löögisageduse eesmärgi säilitamine tagab, et sooritatav treening toob kaasa südame-veresoonkonna tervise paranemise. See on ka intensiivsuse näitaja, mis võib ennustada konkreetse treeningu vormi tõhusust. See võib aidata hinnata selle väärtust rasvapõletusmeetodina.
Treeningu ajal lihaste suurenenud hapnikuvajadus tähendab, et süda peab kiiremini lööma, et viia vere kaudu nendesse töötavatesse lihastesse suurem hulk hapnikku, mis kasutab seda energia tootmiseks. Hapnik tõmmatakse kopsudesse, kus südamest välja pumbatud veri peatub, et seda koguda, enne kui see pumbatakse tagasi läbi südame ja kehasse kohaletoimetamiseks. Suurema hapnikumahu transportimiseks määratud aja jooksul – näiteks 30-minutilise kardiotreeningu ajal – peab pulss tõusma puhkesageduselt treeningu pulsisageduseni.
Kardiovaskulaarse sobivuse näitaja on hapniku hulk, mida suudab iga löögiga südamest väljuv verehulk kanda. Hea vormis inimene on hapniku omastamisel tõhusam kui sobimatu inimene, mis tähendab, et selle inimese süda ei pea lööma nii palju kordi minutis, et anda kehale vajalikku hapnikukogust. Puhke südame löögisagedus (RHR) on madalam, tavaliselt alla 70 löögi minutis vormis inimesel, ja treeningu pulsisagedus, mis vastab puhkeoleku pulsisagedusele, on samuti madalam. Südame-veresoonkonna süsteemi treenimine eesmärgipärase südame löögisageduse vahemikus muudab selle aja jooksul tõhusamaks ja alandab puhkeoleku pulssi.