Traumameeskond on arstidest, õdedest ja tehnikutest koosnev meeskond, kes töötab haigla kiirabis ja ravib patsiente, kes põevad raskeid haigusi või vigastusi, mis nõuavad viivitamatut abi. Traumameeskonna tuumikusse kuuluvad kümme tervishoiutöötajat, sealhulgas kiirabiarst, anestesioloog ja kaks õde. Kui anesteetikumi assistent ei ole kohal, võib asendada kolmanda õe. Vajadusel võib meeskonda lisada täiendavaid töötajaid, näiteks neurokirurgi.
Traumameeskonna tegevuse koordineerimise eest vastutab traumameeskonna juht. Ta otsustab meeskonna tegevussuuna üle, annab juhiseid teistele meeskonnaliikmetele, võtab vastu ja tõlgendab olulist infot nagu uurimisprotseduuride tulemused ning vajadusel konsulteerib täiendavate spetsialistidega. Traumarühma juht on tavaliselt kirurg, kiirabiarst või anestesioloog.
Patsiendi seisundi jälgimise eest vastutavad anestesioloog ja anestesioloogi assistent. Nad jälgivad patsiendi elutähtsaid näitajaid ning vedelike ja ravimite manustamist. Nad vastutavad hingamisteede kontrolli eest, et vältida patsiendi hingamistakistust, ja emakakaela lülisamba kontrolli eest, kui patsiendi vigastus seab talle lülisambakahjustuse ohtu. Samuti manustavad nad valuvaigisteid ja anesteetikume vastavalt vajadusele valu kontrolli all hoidmiseks.
Üldkirurg hindab patsiendi kõhu- ja rindkere vigastusi ning teeb kõik sisselõiked, mis on vajalikud rindkere organitele, näiteks südamele ja kopsudele juurdepääsuks. Seda protsessi nimetatakse torakostoomiaks. Kui neurokirurgi pole kohal, hindab üldkirurg ka patsiendi pead. Ortopeedi kirurg hindab selgroogu, vaagnat ja jäsemeid; riietab haavu; stabiliseerib luumurde; ja tagab intravenoosse juurdepääsu. Kiirabi arst abistab kahte kirurgi ja saab vajadusel teha ka mõningaid samu protseduure, suurendades efektiivsust, võimaldades kõigil kolmel arstil samaaegselt tööd jätkata.
Õenduspersonal abistab nii arsti ja kirurge kui ka anestesioloogi, kui anestesioloogi assistenti kohal ei ole. Radiograaf teeb röntgeniülesvõtteid, alustades tavaliselt lülisamba kaelaosast ja liikudes seejärel rindkere ja vaagnani. Kirjutaja salvestab teavet patsiendi kohta, sealhulgas tema vigastused, elutähtsad näitajad ja testitulemused, samuti manustatud ravimid ja vedelikud ning kohalviibivate töötajate nimed. Sõltuvalt ravitava trauma iseloomust on mõnikord traumameeskondade abistamiseks kaasatud spetsialistid radioloogid, plastikakirurgid ja neurokirurgid.
Ameerika Ühendriikides ja paljudes teistes riikides koolitatakse traumameeskondi programmis Advanced Trauma Life Support (ATLS), mida tuntakse ka raske trauma varajase juhtimisena (EMST). Patsiendi saabumisel alustab ATLS-i koolitatud traumameeskond traumapatsientide hindamise ja ravi protseduure, kusjuures esmalt ravitakse kõige ajakriitilisemaid potentsiaalseid ohte elule. Alustuseks kontrollitakse ja vajadusel vabastatakse patsiendi hingamisteed, seejärel jätkatakse rindkere vigastuste, verekaotuse ja seejärel neuroloogilise hindamisega. Lõpuks hoolitsevad nad patsiendi keskkonnatingimuste eest, et vältida hüpotermiat, mis on raske verekaotuse all kannatanud inimeste tavaline surmapõhjus. Kui patsiendi seisund on stabiliseerunud ja tema elu ähvardavamad ohud on lahendatud, võib alata põhjalikum teisene uuring.