Traagiline peategelane on tegelane, kes on määratud õnnetule lõpule. Nad on draama, romaani, filmi või muusika peategelased ja mõnikord nimetatakse neid traagiliseks kangelaseks. Lugusid, milles need esinevad, nimetatakse tragöödiateks ja need on klassikalises kreeka draama mõistes komöödiate vastandid, sest traagilisel peategelasel pole head lõppu. Näideteks on Hamlet, Orestes ning Romeo ja Julia.
Peategelane on tegelane, kes moodustab loo põhiosa. Loo põhisüžee keerleb selle tegelase ümber ja temal on kõige suurem mõju loo tulemusele. Peategelased on kas haaratud sündmustest, mida nad ei saa kontrollida, või panustavad otseselt nende saatusesse. Peategelased on peategelased igas loos romaanist koomiksini või Shakespeare’i näidendist ooperini. Peategelase peamine vastane on antagonist; viimase roll on peategelasele takistusi tekitada.
Kreeka mõtlejad, nagu Aristoteles, uskusid, et on ainult kahte tüüpi lugu: komöödia ja tragöödia. Komöödial oli õnnelik lõpp ja tragöödial kurb. Otsus, kas lugu on üks või teine, sõltub peategelase ja mitte kõigi teiste tulemustest. See ilmselt seletab, miks kasutati mõistet tragöödia, sest see tähendab vanakreeka keeles “kitselaulu” ja tulemus kitse puhul oli harva hea.
Lõpptulemus traagilise peategelase jaoks ei pea olema nii häiriv kui kitse oma. Tihti aga on. Surm on ülim tragöödia koos staatuse, rikkuse, vabaduse ja väärikuse kaotamisega. Traagiline peategelane võib olla traagiline ka seetõttu, et raiskab oma andeid ja ressursse või jätab aimu, mis oleks võinud olla, kui ta oleks oma potentsiaali saavutanud. Aristotelese jaoks tuleb traagilist peategelast ja tema tragöödiat esitada draama või näidendina, mitte narratiivina nagu romaanis.
Aristoteles loetles traagilise peategelase neli kreeka omadust: aadel, hamartia, peripetia ja anagnorisis. Esiteks peab tegelasel olema teatud määral õilsust ja tarkust, kuigi need teda ei päästa. Teiseks on hamartia, traagiline viga või viga iseloomus, mis viib tema allakäiguni. Kolmandaks on peripetia, varanduse ümberpööramine, mille toob kaasa hamartia. Neljandaks on anagnorisis, inimese saatuse ja peategelase enda vigade avastamine või valgustumine.
Võtmenäiteid traagilisest peategelasest võib leida klassikalistest ja keskaegsetest draamateostest. Nende hulka kuuluvad William Shakespeare’i teosed, näiteks “Hamlet” ja “Othello”. Näiteid võib leida ka Aischylose “Oresteiast” ja Sophoklese “Antigonest”.