Toonide kaardistamine on protsess, mille käigus pilti, tavaliselt fotot, kohandatakse nii, et suur hulk toone ilmub õigesti meediumis, mis pole tingimata ette nähtud nende käsitlemiseks. See protsess hõlmab kahe põhikontseptsiooni mõistmist: suure dünaamilise ulatusega (HDR) kujutised ja madala dünaamilise ulatusega (LDR) kujutised. HDR-piltidel on suur erinevus madalate ja kõrgete toonide, tumedate ja heledate toonide vahel, samas kui LDR-piltidel on toonide vahemik palju väiksem. Fotograaf või fotomanipulaator saab kasutada toonide kaardistamist, et muuta HDR-kujutises olevaid andmeid nii, et need oleksid monitoril või muul olemuselt LDR-i kandjal paremini kuvatud.
Peamine viis, kuidas toonide kaardistamine töötab, on mõnevõrra keeruline, kuid suure ja madala dünaamilise ulatusega piltide mõistmine võib asju lihtsustada. HDR ehk suure dünaamilise ulatusega pildil on lai valik toone, milleks on heleduse ja tumeduse astmed. See tähendab, et keegi, kes näeb HDR-pilti, näeb suurt erinevust värvi heledaimate ja tumedamate toonide vahel, nii et “siniste” või “punaste” vahemik võib seda tüüpi kujutiste puhul olla üsna dramaatiline.
Seevastu LDR-i või madala dünaamilise ulatusega pildil on erinevatel toonidel vähem erinevusi. Keegi, kes näeb LDR-pilti, võib märgata, et ühe värvi heledaimad ja tumedamad toonid sarnanevad üksteisega rohkem kui HDR-pildil. Paljud digitaalkaamerad suudavad jäädvustada HDR-pilte, kuid arvutimonitorid suudavad tavaliselt kuvada ainult LDR-pilte. See tähendab, et keegi, kes vaatab arvutimonitorilt teravat ja võimsat fotot, võib näha seda tuhmina ja tonaalse ulatusega. HDR-i originaali eredamad ja tumedamad värvid lähevad tõhusalt kaduma LDR-meediumis, mis säilitab vaid keskmise ulatuse ning “lõikab ära” kõrgemad ja madalamad toonid.
Toonide kaardistamine võimaldab aga kellelgi fotograafiat manipuleerida nii, et HDR-is saadaolevaid toone kuvatakse õigesti LDR-kontekstis. Tavaliselt saavutatakse see kolme või enama foto, mitte ainult ühe pildi loomisega. Kõik need pildid jäädvustatakse erineva säritusega, mis muudab kaamera valguse vastuvõtmise aega. See loob pildiseeria, mis on sisuliselt samad, kuid igale pildile jäädvustatud laia valiku toonide, heledate ja tumedate toonidega.
Seejärel saab fotograaf kasutada toonide kaardistamist, et need erinevad pildid sisuliselt kokku liita üheks lõplikuks pildiks. See loob tulemuseks oleva pildi, mida saab vaadata LDR-meediumil, näiteks arvutimonitoril, kuid millel on HDR-pildi selgus ja toonide ulatus. Toonide kaardistamise abil saab kunstnik luua lõpliku foto, mis jäädvustab toonide vahemiku, mis vastasel juhul kahe formaadi vahel otse ülekandmisel kaduma läheks.