Töökeel, tuntud ka kui menetluskeel, on keel, mida kasutatakse ettevõttes, riigis, ühiskonnas või mõnes muus organisatsioonis või asutuses peamise suhtlusvahendina. Töökeele sisseseadmine on vajalik organisatsioonides, mis koosnevad erineva keeletaustaga liikmetest, et töökeelt valdaks kõik ja suhtluses ei tekiks vigu.
Peamised näited töökeelte loomise vajadusest pärinevad rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, nagu ÜRO, Maailma Kaubandusorganisatsioon ja Euroopa Liit. Kõik need koosnevad paljudest rahvustest, millest igaühel on oma emakeel ja ametlik keel. Peamine põhjus töökeelte kehtestamiseks on sellistel juhtudel ökonoomne, kuna kõigi kõnede, dokumentide, otsuste ja memode igasse keelde tõlkimise kulud oleksid kallid, rääkimata aeganõudvast ja ebapraktilisest. Vastuvõetava keele valik on aga sageli vastuoluline, eelistades keelt emakeelena kõnelejaid.
Inglise ja prantsuse keel on paljude rahvusvaheliste organisatsioonide jaoks kõige levinumad töökeeled, kolmandal ja neljandal kohal on hispaania ja saksa keel. Töökeel oleneb aga piirkonnast ja organisatsiooni tüübist. Näiteks Lõuna-Aafrika Arenguühendus loetleb neli: inglise, prantsuse, afrikaani ja portugali. ÜRO loetleb araabia, hiina, hispaania ja vene, aga ka inglise ja prantsuse keele. See tähendab, et koosolekutel kasutatakse neid keeli ja esindajad võivad rääkida mis tahes neist keeltest. Kui nad neid keeli ei tunne, pakutakse suulist tõlget, kuid ainult ühte kuuest töökeelest. Kuue sünkroontõlge pakutakse automaatselt.
Teine töökeele sünonüüm on lingua franca selle väikese erinevusega, et lingua franca võib kehtida ametliku keele kohta, kuid ei pruugi kehtida, kuid see viitab süstemaatilisele kolmanda keele kasutamisele, et võimaldada suhtlemist kõnelejate vahel, kellel ei ole ühist ema. keel. Inglise keel on võib-olla kõige ilmsem keel, mida paljudes valdkondades kasutatakse, kuid see võib olla ka pidgin või kreooli keel, mis on pikaajalise kasutusega standarditud. Lingua franca päritolu ulatub tagasi keskaega, mil kaubanduspartnerite ja impeeriumiehitajate vahelise suhtluse võimaldamiseks oli vaja ühist keelt. Esimesena kasutati prantsuse, itaalia, hispaania, kreeka ja araabia keelt ning seda rääkisid Vahemere sadamate kauplejad.