Toitumisalase märgistuse ja hariduse seadus ehk NLEA on föderaalne seaduseelnõu, mis võeti vastu 1990. aastal. Sellega muudeti toidu-, ravimi- ja kosmeetikaseadust (FDCA), nõudes, et peaaegu kõik tarbijatele müüdavad toidud peavad pakendil esitama toitumisalase teabe. Toitumisalase märgistuse ja hariduse seaduse üks eesmärke oli teavitada tarbijaid toidu toiteväärtusest ja aidata neil teha tervislikumaid toiduvalikuid. NLEA muutis ka märgistamise eeskirjad ühtsemaks, et tarbijad saaksid ostetava toidu märgistest hõlpsamini aru.
NLEA kehtestas juhised teabe kohta, mida toidutootjad peavad etiketile lisama. Teave portsjonite kohta on üks nõudeid. Enamik toitumisalast teavet põhineb portsjoni suurusel. Lisaks on nõutav ka portsjonite arv konteineri kohta. Nii ei tea tarbija mitte ainult ühe portsjoni toitumisalast teavet, vaid saab selle teabe põhjal välja selgitada ka terve toidupakendi toitumisalase teabe.
Muu märgistusel nõutav teave sisaldab kalorite arvu portsjoni kohta ning rasvade ja küllastunud rasvade koguhulka. Samuti tuleb etiketile märkida valkude, süsivesikute ja kiudainete kogus toidus. Lisaks tuleb lisada teave kolesterooli, suhkrute ja naatriumi kohta. Ka toitumisalase märgistuse ja hariduse seadus nõuab tarbijale teabe esitamist mineraalainete ja vitamiinide kohta.
Tarbijatel on kasulik teada söödava toidu toitumisalast teavet ainult siis, kui nad oskavad seda konteksti panna. Sel põhjusel nõuab ka osa toitumisalase märgistuse ja hariduse seadusest, et märgised esitaksid üldise juhisena päevaväärtuse. See võib põhineda elanikkonna keskmisel, näiteks 2,000-kalorisel dieedil. Seda teavet esitades teab tarbija etiketti vaadates mitte ainult seda, kui palju kiudaineid toiduportsjonis sisaldab, vaid ka seda, kui palju see portsjon sisaldab soovitatavast päevasest kogusest.
Tervishoiu- ja personalisekretär on isik, kes vastutab toitumisalase märgistuse ja hariduse seaduse nõuete järgimise eest. Samuti võib ta teatud toiduained märgistamisnõudest vabastada või nõuda täiendavate toitainete lisamist märgistusele. Teine osa sellest seadusest on avalikkuse harimine märgistuse muudatustest ja sellest, kuidas neid õigesti lugeda, et tarbijal oleks võimalik olla kursis ja teha tervislikumaid toiduvalikuid.