Tingimusteta positiivne suhtumine on kontseptsioon, mis tuleneb varajastest humanistlikest terapeutidest, eriti inimese- või kliendikesksest teraapiast. Kuigi see määratlus on veatult lühike, on üks selle varajases töös väljendatud põhiideed, et iga teraapiat saav inimene väärib austust ja tal on lõpuks vahendid, et liikuda vähem ihaldatud minalt ihaldusväärsele. Seda soodustab terapeudi alatine kohalolek ja kliendi aktsepteerimine ning eriti tingimusteta positiivse suhtumise kontseptsioon, mis kinnitab kliendi vastuvõetavust, kuigi neil on nii häid kui ka halbu omadusi.
Tingimusliku ja tingimusteta positiivse suhtumise erinevuse mõistmine on viimase mõiste tähenduse mõistmisel väärtuslik. Tingimuslik tähendab hingedega või sõltuvat. Selle stsenaariumi korral saab inimene lugupidamist või kiindumust teenida ainult siis, kui ta käitub või mõtleb teatud viisil ning teise inimese standarditele mittevastamine võib muuta ta isoleerituks või üksikuks. Vanem, kes väljendab lapse vastu kiindumust ainult siis, kui laps koolis hästi läheb või muul viisil, ei väljenda mingit tingimusteta armastust. Selle asemel on vanem seadnud tingimused, mille alusel austust tunnustatakse ja lapsel on jäetud kasvama suhtumine, et vanemast eristumine on vale või halb.
Humanistlikud psühholoogid, nagu Carl Rogers, väitsid, et teraapiakeskkonnas võivad inimesed esimest korda kogeda tingimusteta positiivset suhtumist. Enamik suhteid seab tingimused, mis tähendab, et enamik inimesi pole kunagi täielikult aktsepteeritud nii ebaõnnestumiste kui ka võidukäikude pärast. Kui terapeut sellise suhtumise omaks võtab, võib see Rogersi ja teiste arvates olla üks tervendavamaid keskkondi. Inimene, kellel on lubatud olla see, kes ta on, ei pea pingutama pidevate tingimuste ja hinnangute vastu, mis talle reaalses maailmas vastu tulevad ning see on keskkond, kus võib toimuda dünaamiline muutus.
Paljud inimesed vaataksid seda kontseptsiooni ja näeksid selles koheseid vigu, mis siis, kui inimese käitumine on endale või teistele ohtlik. Ennastkahjustava käitumisega juhivad Rogers ja teised tähelepanu sellele, et inimest on võimalik aktsepteerida ilma käitumist heaks kiitmata. Kui inimene näiteks lõikab ja terapeut keeldub hoolitsusest ja murest, pole see kuigi tervendav. Seevastu klient, kes vigastab ennast ja kutsub esile terapeudi hoolitsuse ja mure, võib olla võimeline kolima kohta, kus vigastusi lõpuks ei teki. Eriti kaasaegses teraapias ei tähenda tingimusteta hoolimine, et terapeut ei saaks sekkuda, et päästa klienti kahju eest, vaid see tegevus tuleneks sügavast murest ja austusest, mitte mis tahes tüüpi karistavast positsioonist.
See tingimusteta positiivse suhtumise poos ei ole teraapias pelgalt eeskuju. Paljud väidavad, et see võib olla eeskujuks riigipeadele, teedel sõitvatele autojuhtidele, vanematele ja nende lastele ning ettevõtetele ja inimestele, keda nad teenivad. On väidetud, et lähtudes suunast, et kõigil inimestel on põhiõigus armastusele ja austusele, võib muutuda kogu maailm.