Tinea on teatud tüüpi seeninfektsioon, mida tavaliselt tuntakse rõngasussina. On mitmeid klassifikatsioone, mida iseloomustab konkreetne seene ja mõjutatud kehaosa. Inimesel võib esineda üldine rõngasussi juhtum kehal või isoleeritud infektsioon peanaha, jalgade, küünte või kubeme piirkonnas. Enamikul juhtudel põhjustab see sügelust, kerget turset, punetust ja põletustunnet. Seisund on tavaliselt ravitav käsimüügiravimitega, kuigi mitu nädalat püsivat või märkimisväärset valu põhjustavat sõrmust võib olla vaja ravida retsepti alusel väljastatavate seenevastaste ravimitega.
Puhanguid põhjustavad perekondadesse Trichophyton, Microsporum ja Epidermophyton kuuluvad seened, mida leidub kogu maailmas. Inimene omandab rõngasussi tavaliselt otsesel kokkupuutel nakatunud inimese või loomaga. Jala- ja jalasügelus, kaks levinumat tinea vormi, võivad tekkida pärast kokkupuudet saastunud duširuumi põranda, rätiku või riideesemega.
Tinea sümptomiteks võivad olla naha punetus, sügelus ja kuivus. Käte, jalgade ja torso infektsioonid tekitavad sageli rõngakujulisi kahjustusi, mis on tumepunased ja kerkivad piki välisservi. Mõnel juhul tekivad punased ja valged mädaga täidetud villid ning kuiva, ketendava ja ketendava nahapiirkonnad. Peanaha rõngasuss põhjustab tõenäoliselt juuste väljalangemist nakkuskohas.
Enamikke kergeid juhtumeid, sealhulgas jalaseene ja nahasügelust, saab kodus ravida käsimüügiravimitega, mis on saadaval enamikus apteekides ja supermarketites. Paikselt manustatavad pihustid, kreemid ja vedelikud võivad leevendada sügelust ja põletustunnet ning lahendada tinea vähem kui ühe kuuga. Lisaks ravimite manustamisele saab inimene paranemisaega lühendada, pestes nahka sageli pehme seebi ja veega. Arstid soovitavad tungivalt vältida kahjustatud piirkonna kriimustamist, kuna see võib nahka veelgi ärritada ja luua võimaluse edasiseks bakteriaalseks või seeninfektsiooniks. Nakkusele, mis ei kao umbes nelja nädala möödudes, tuleb juhtida esmatasandi arsti tähelepanu.
Arst saab tavaliselt tine diagnoosida, uurides nakkuskohta ja küsides sümptomite kohta. Ta võib otsustada koguda väikese nahaproovi konkreetse asjaomase seene laboratoorseks analüüsiks. Pärast täpse diagnoosi seadmist võib arst välja kirjutada suukaudseid või paikselt manustatavaid seenevastaseid ravimeid ja selgitada võimalusi tulevaste infektsioonide vältimiseks. Enamikku rõngasusside juhtumeid saab ära hoida isikliku hügieeni järgimisega ning riietusruumides ja duširuumides sandaalide kandmisega.