Slängitermin õla tagaosas asuva luu kohta, tiivaluud nimetatakse ametlikult abaluuks. Tõenäoliselt on see saanud oma hüüdnime oma tasase kolmnurkse struktuuri tõttu, mis sarnaneb tiiva omaga. Tiivaluud ühendavad käte ülemised osad krae luudega ja aitavad kaasa ülakeha liikumisele. Need luud on lihaste poolt hästi kaitstud ja jagunevad mitmeks erinevaks osaks.
Tiivaluu toetub rinnakorvi ülaosas ja igas kehas on kaks sellist luud ehk abaluud. Õlavarreluu on õlavarreluu teine nimi ja see on tiivaluu kaudu ühendatud kraeluu ehk rangluuga. Need kolm struktuuri koosnevad õlaluud. Tugevad kiudribad, mida nimetatakse kõhreks, jäävad luude vahele, pakkudes pehmendus- ja liikuvusvõimet.
Abaluud peavad olema teistest luudest vastupidavamad, sest need peavad vastama korraga ülakeha liikumis-, toe- ja jõuvajadustele. Rindkere, kaela, käte ja selja lihased kinnituvad abaluu külge, võimaldades luul neid struktuure liigutada. Lisaks toimib abaluu juhtpostina käte ja ülakeha vahel, võimaldades struktuuridel koos töötada, et sooritada jõudu nõudvaid tegevusi, nagu tõukamine või tõstmine.
Kumer pind, mida nimetatakse abaluuliseks lohuks, moodustab iga abaluu esiosa. Selle luu osad on siledad, samas kui teised osad sisaldavad servi. Ristlikud alad toetavad kõõluseid, sile pind on aga kaetud kaitsvate lihaskiududega. Lisaks tekib süvendi peal nurkne langus, mis annab luule üldise tugevuse.
Õlaluu jagab tiivaluu tagumised osad ülemiseks selgrooüleseks lohuks ja alumiseks selgroolüliks. Need struktuurid kinnituvad käte, õlgade ja selja liikumislihastele. Kaks eendit, mida nimetatakse akromiooniprotsessiks ja korakoidprotsessiks, asuvad ka õla luu kohal ning aitavad ankurdada õlaliigeseid ja toimivad lihaste kinnitustena. Endine struktuur toetub abaluu ülemisele otsale.
Tänu oma kujule, vastupidavusele ja ümbritsevale lihasstruktuurile tabavad suuremad vigastused tiivaluud harva. Rasked vigastused, nagu autoõnnetus või märkimisväärne kukkumine, võivad aga luu murda. Õla selja turse ja intensiivne valu käe liigutamisel on abaluu purunemise peamised tunnused. Enamikul juhtudel hõlbustavad kahjustatud ala ümber asetatud immobiliseerimisseadmed paranemisprotsessi. Kui ümbritsevates kudedes või tiivaluu teatud osades on toimunud märkimisväärne kahjustus, võib osutuda vajalikuks kirurgiline sekkumine.