Testamendijärgne testament tekib siis, kui surnud isik sureb ilma testamendita või kehtiva testamendita. Pärandvara antakse pärandvaraks ja jurisdiktsiooni seadused määravad kindlaks, kuidas isiklik ja kinnisvara pärijatele jaotatakse. Üksikisikuid, kes soovivad kontrollida oma varade väljamaksmist, julgustatakse sageli koostama testamenti või otsima abi kinnisvara planeerimise advokaadilt. Testamendiõigus põhineb sageli keskmise elaniku käitumisel vara võõrandamisel, mis ei pruugi kajastada surnud isiku soove. Seetõttu aitavad paljud kinnisvaraplaneerijad sageli klientidel testamendi andmist täielikult vältida, kasutades selleks alternatiivseid juriidilisi vahendeid, nagu usaldusfondid.
Kui surnud isik sureb ilma testamendita, määrab pärandvara kohtu kohtunik pärandvara testamenditäitja. Osa testamendijärgsest pärandusmenetlusest kohustab testamenditäitjat teavitama võlausaldajaid ja kõiki omakseid surmast ja sellest, et asi on testamendi all. Paljude kohalike seaduste kohaselt makstakse kõigepealt maksud ja võlausaldajad ning seejärel saavad pärijad pärandvara jäägi. Testamendi puudumisel, näiteks juhtudel, kui surnud isik sureb seadusjärgselt, peab kohtunik vara jagama vastavalt seadusjärgsetele seadustele. Kui pärandvara väärtus on alla riiklikult nõutava summa, on mõned kinnisvarad vabastatud testamendist isegi testamendi puudumisel.
Paljudes seadusjärgsetes pärandvaraseadustes ette nähtud vara jaotamise määrab sageli pärija ja pärija suhe. Näiteks üleelanud abikaasa saab sageli netovara, mis jääb alles pärast maksude, võlgade ja õigusabikulude täielikku või olulise osa tasumist. Kui on teisi pärijaid, näiteks lapsi, saab kauge sugulane tõenäoliselt vara vähe või üldse mitte. Surnu vanemad on samuti pärijad ja saavad sageli kogu pärandvara, kui üleelanud abikaasat või lapsi pole. Testamata seadused näevad sageli ette, milline protsent pärandvarast läheb millistele pärijatele.
Kehtetu testament võib kaasa tuua seadusjärgse pärandimenetluse. Enamikus jurisdiktsioonides peab testament kehtimiseks olema kirjalik ja surnud isiku poolt allkirjastatud. Sageli kehtivad ka muud seadusest tulenevad nõuded, näiteks vähemalt kahe tunnistaja allkiri notari juuresolekul. Kui testament ei kehti kohas, kus lahkunu suri või kus testament täideti, käsitletakse seda nii, nagu testamenti polekski.