Terza rima on riimiskeemi tüüp, mis on üles ehitatud tertsetides esinevate riimide põimunud seeriatele. Tertset on stroof, mis koosneb kolmest reast, samamoodi nagu kuppel on kaherealine stroof ja neljarealine stroof. See kolmerealine struktuur on selle konkreetse riimiskeemi lahutamatu osa. Terza rima koosneb sisuliselt riimiskeemist, mis ilmub kujul “aba, bcb, cdc, ded”, milles ühes stroofis sisseviidud riimiheli jätkub järgmises, mis seejärel juhatab sisse järgmise stroofi riimi.
Terza rima tuntud riimiskeemi lõi itaalia luuletaja Dante Aligheri, kui ta komponeeris oma Divina Commedia või Jumaliku komöödia. See eepiline poeem koosneb kolmest osast nimega Inferno, Purgatorio ja Paradiso, mis kujutavad poeedi teekonda alla põrgusse, üles läbi puhastustule ja lõpuks paradiisi ehk taevasse. 14. sajandi alguses kirjutatud jumalik komöödia on tohutu teos, mis käsitleb suures osas katoliiklikke patu, karistuse, andestuse ja universumi teemasid, mille on loonud Dante ideaalne kristlik jumal.
Terza rima on jumaliku komöödia ülesehituse jaoks hädavajalik ja teosega nii tihedalt seotud, et selle riimiskeemi kasutamist peetakse peaaegu loomupäraselt vihjeks Dante luuletusele. Terza rima ülesehitus algab tertsetide ehk kolmerealiste stroofide sarjana kirjutatud luuletusega. Läbi nende tertsetide kasutatakse riimiskeemi, milles iga rida ei riimu mitte järgmise, vaid sellele järgneva reaga. See jätkub kolme riimi jooksul, misjärel võtab võimust uus riim.
Terza rima struktuuri saab kõige hõlpsamini visualiseerida kui “aba, bcb, cdc, ded”, milles iga täht tähistab käimasolevat riimi. Peale luuletuse alguse ja lõpu saab iga riimi korrata kolm korda ja need omavahel haakuvad riimiahelad võivad sisuliselt kesta igavesti. See struktuur tõmbab lugeja luuletusest läbi, luues visuaalse hoo tunde, kuna iga tertset jätkab eelmist riimi ja juhatab sisse järgmise. Lugeja jätkab loomulikult lugemist alateadliku sooviga näha, kuidas riim ühest tertsetist teise kõlab.
Terza rima põhineb põhiliselt kolmainsusel ja seda peetakse sageli viisiks, kuidas Dante pani oma luuletuse struktuuri peegeldama katoliikluse püha kolmainsuse kontseptsiooni. Kuna Püha Kolmainsus on väidetavalt igavene, kajastub see kontseptsioon hästi Dante struktuuris, kuna riimiskeemil pole sisuliselt õiget algust ega lõppu. Inimluule piirangud nõuavad aga algus- ja lõpp-punkti, mis on luuletuse sees ebatäiuslikud. See võib peegeldada Dante alandlikkust poeetilise struktuuri loomisel, mille eesmärk on jäljendada tema ideed igavesest ja kõikvõimast, kuid mida piiravad inimlikud piirangud.