Tertsiaarne tööstus on tööstusharu, mis pakub teenuseid teistele majandussektoritele – esmasele ja sekundaarsele sektorile –, aga ka teistele tertsiaartööstustele ja tarbijatele. Aeg-ajalt on keeruline määratleda, et tertsiaarne tööstus tegutseb selles, mida majandusteadlased nimetavad majanduse tertsiaarseks sektoriks. Primaarsektoris on hõivatud need tööstused, mis ammutavad maast toorainet, olgu siis põllumajanduses, kalanduses või kaevandustes. Sekundaarne sektor muudab primaarsektori tarnitud toorained sellisteks toodeteks nagu autod, etanool ja peekon. Tertsiaarsektor teenindab kõiki tööstusharusid ja neis tegutsevaid inimesi, tarnides nii kahes teises sektoris toodetud tooteid kui ka pakkudes selliseid teenuseid nagu tervishoid, raamatupidamine, haridus ja meelelahutus.
Konkreetse tööstuse koha määratlemise raskust illustreerivad paljud talud, mis nii kasvatavad värskeid tooteid kui ka müüvad seda otse avalikkusele oma kauplustes või kommunaalettevõtted, mis toodavad energiat ja tarnivad seda klientidele. Kas talu on esmatähtis seetõttu, et ta kasvatab värsket toitu, või kolmas, kuna ta müüb seda toitu avalikkusele? Kas kommunaalteenuste osutamine on teisejärguline, kuna see muudab tooraine energiaks, või tertsiaarne, kuna see müüb seda energiat? Teisest küljest on paljud tööstusharud oma olemuselt tõeliselt kolmanda järgu valdkonnad, ei kaevanda, kasvata ega tooda, kuid panustavad siiski oluliselt majandusse ja ühiskonda. Mõned näited rangelt kolmanda taseme tööstusharudest on haridus, pangandus, transporditeenused, meelelahutus ja heategevusteenused.
Asjaolu, et mõni tööstusharu liigitatakse tertsiaarseks majandusharuks, ei vähenda selle tähtsust majandusülevaates, sest suur majandus eeldab, et iga sektor jääb elujõuliseks. Ajalooliselt on majandus arenenud suurel määral põllumajandusest, kalapüügist ja kaevandamisest sõltumisest tootmisbaasi ehk sekundaarse sektori väljaarendamiseni. Tertsiaarsektor on alati majanduse komponent, kuid see kasvab koos tootmissektoriga ja lõpuks kasvab ka suuremaks, kuna majandus keskendub üha enam tertsiaartööstuse pakutavatele erinevatele teenustele.
Kui majandus toimib halvasti, võib tööhõive kolmandas sektoris olla haavatavam kui teistes, kuid see ei ole range reegel. Haridus on tertsiaarne tööstusharu, mille tööhõive ja muud majandusaktiivsuse näitajad reageerivad kooliealiste laste arvu muutustele rohkem kui näiteks börs. Reisimine ja meelelahutus on seevastu kolmanda taseme tööstusharu, mis on üldiselt majandustulemuste suhtes väga haavatav. Kuna kindlustunne majanduse toimimise vastu väheneb, hoiduvad tarbijad suvalistest kulutustest, selle asemel säästavad vanasõnaga vihmaseks päevaks.
Mõned vaatlejad on märkinud, et tertsiaarsektoril on kaks komponenti: üks on seotud materiaalsete kaupade tarnimisega ja teine immateriaalsete kaupade tarnimisega – näiteks haridus, tervishoid, finantsteenused ja meelelahutus. Need kõik on teenused, mille väärtust on raske määrata, kuid üldiselt moodustavad need majandusharud olulise protsendi majandusest, mistõttu tertsiaarsektorit nimetatakse sageli teenindussektoriks.
Majandusteadlaste seas on märkimisväärseid vaidlusi tertsiaarsektori ja sellesse kuuluvate tööstuste õige rolli üle küpses majanduses. Kuna primaarsektor konsolideerub ja globaliseerub ning sekundaarsektor kaotab töökohti arenevates majandustes odavamale tööjõule, tõmbub sealt välja tõrjutud tööjõud üldiselt madalama palgaga töökohtade poole tertsiaarsektoris, tekitades küsimusi tulevaste põlvkondade elukvaliteedi kohta.