Teraviljakaubandus on teravilja ja teravilja, nagu nisu ja riis, müük või nendega kauplemine. See on eksisteerinud alates inimtsivilisatsiooni algusest ja linnade tekkimisest, sest nõudlus teravilja järele linnades tähendas, et põllumehed said kasvatada põllukultuure ja transportida oma saaki linnadesse sularahana, mitte ainult oma tarbeks toitu kasvatada. Algselt võidi teravilja vahetada, kuid rahamajanduse arenedes hakati teravilja teraviljaturul sularaha eest müüma. Teravilja transportimise raskuste ja kulukuse tõttu on suure osa inimkonna ajaloost viinud teravilja taludest lähedalasuvatesse turulinnadesse müügiks. Kaasaegset teraviljakaubandust iseloomustab arenev globaliseerumine, farmide suuruse suurenemine ning teravilja transpordi ja ekspordi laienemine rahvusvaheliselt.
Kaasaegne põllukultuuride, nagu maisi, nisu ja oder, tootmine Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimub tööstuslikus mastaabis. Vilja veetakse lahtiselt suurte veoautodega või raudteed mööda meresadamatesse või sisevee kuivsadamatesse ekspordiks. See teraviljakaubanduse laiaulatuslik tootmine on andnud arenenud maailma põllumajandustootjatele eelise, mis tuleneb mastaabisäästust, mida suurendavad valitsuse subsiidiumid. See on toonud kaasa probleeme arengu- ja arenenud riikide vahel.
Rahvusvaheline teraviljakaubandus on olnud arenenud ja arengumaade läbirääkimiste teemaks Maailma Kaubandusorganisatsioonis (WTO). Läbirääkimiste eesmärk on järk-järgult kaotada põllumajandustoodete eksporditoetused ja kärpida valitsuste poolt põllumajandustootjatele antavaid toetusi. Tariifidel ja subsiidiumidel võib olla moonutav mõju rahvusvahelisele kaubandusele ning see on probleem arengumaadele, kes ei suuda Euroopa ja Põhja-Ameerika kaitstud turgudel konkureerida. Arengumaad püüavad säilitada põllumajandustariifid, sest tariifid kaitsevad nende kodumaiseid põllumehi teraviljakaubanduses rahvusvahelise konkurentsi eest, samas kui eksportivate riikide (nt USA, Kanada ja Austraalia) suuremad eksportijad on huvitatud tollikärbete tagamisest.
Muud probleemid, mis võivad teraviljakaubandust pidevalt mõjutada, hõlmavad maisist ja muudest taimedest sõltuva biokütuse tootmise suurenemist, mis võib võtta toiduainete tootmisest eemale suuri maa-alasid ja vähendada toiduvarusid. Muret tekitavad ka kliimamuutuste tagajärjed ja ettearvamatud ilmastikutingimused. Olulised teemad hõlmavad ka vaidlusi geneetiliselt muundatud taimesortide üle, tarbijate üha suurenevat orienteerumist kohapeal toodetud ja mahetoidule ning toiduga kindlustatuse küsimusi.