Telekommunikatsioonivõrk on sõlmede ja linkide kogum, mis on võimeline edastama heli-, visuaal- ja andmesidet. Kui varem kasutati seda terminit ainult lülitite ja juhtmestiku kohta, mida telefoniteenuse pakkujad kasutasid era- ja äriklientidele heliühenduse pakkumiseks, siis nüüd mõistetakse selle all nii Internetti, mikrolaineahju ja traadita seadmeid kui ka traditsioonilisemaid seadmeid. telefoniside vormid. Telekommunikatsioonivõrke on mitu erinevat klassi, millest igaühel on pisut erinev fookus.
Iga telekommunikatsioonivõrgu põhiülesanne on pakkuda tõhusat teabeedastust lähtepunktist lõpp-punkti. Telefonikõne on lihtsaim viis funktsioonist aru saada. Kõne algatatakse antud punktis, signaal suunatakse läbi sõlmede seeria, mis võib hõlmata juhtmega lülitite, Interneti-releede ja juhtmeta sõlmede kombinatsiooni. Signaal lõpeb lõpuks kohaliku kommutaatoriga, kus see seejärel suunatakse seadmesse, mida kavatseb vastuvõtja kasutada. See protsess toimub mõne sekundi jooksul ja loob ühenduse, mis võimaldab osapooltel reaalajas suhelda.
Tänapäeval on kasutusel mitu põhitüüpi telekommunikatsioonivõrke. Enamikule tuttava PSTA ehk üldkasutatava telefonivõrgu kõrval on ka Internet – meedium, mida kasutatakse üha enam nii kõne- kui ka visuaalseks suhtluseks. Eraarvutivõrgud on tänapäeval levinud tööriist paljudes ettevõtetes, aga ka paljudes kõrgkoolides. Need põhitüübid on kõik liigitatud mitmesse kategooriasse, mis hõlmavad selliseid valikuid nagu laivõrgud, kohtvõrgud ja virtuaalsed privaatvõrgud.
Telekommunikatsioonivõrk, mis on seadistatud laivõrguna ehk WAN-ina, võimaldab kontrollitud, kuid usaldusväärset sidet geograafiliselt suurte vahemaade tagant paiknevate sõlmede vahel. Seda võrgumudelit kasutavad tõenäoliselt ettevõtted, mis tegutsevad mitmes asukohas riigis või isegi üle maailma. Valitsusasutused kasutavad seda lähenemisviisi tõenäoliselt ka harukontorite ja kohapealsete töötajatega suhtlemisel.
Kohtvõrgu või LAN-i puhul keskendutakse sama turvalise side pakkumisele nagu WAN-i puhul, vaid väiksemas geograafilises piirkonnas. Seda tüüpi telekommunikatsioonivõrk pakub telefoni-, andme- ja Interneti-võimalust suletud keskkonnas ning piiratud arvul võrku ühendatud seadmetel. Üks näide on hotell, kus telefonid ja Interneti-juurdepääs on kõik marsruuditud läbi hotellisisese võrgu. Ühendused suuremate võrkudega saavutatakse ainult esmalt LAN-i kaudu.
Virtuaalsed privaatvõrgud ehk VPN-id on sarnased laivõrkudele, kuid ühe erandiga. Seda tüüpi telekommunikatsioonivõrk kasutab ühenduvuse loomiseks ja säilitamiseks laialdaselt Internetti. Turvalisus luuakse kasutajatele juurdepääsu mandaatide andmisega. Neid mandaate saab kasutada mis tahes seadmest, mis suudab Interneti-ühenduse luua, kuid side krüpteeritakse viisil, mis vähendab võrku häkkimise võimalust.
Kuna side üldiselt areneb jätkuvalt, muutub ja laieneb ka telekommunikatsioonivõrgu definitsioon ja ulatus. Põhikontseptsioon jääb aga tõenäoliselt samaks. Kuni suhtlusvorm võimaldab reaalajas heli-, visuaal- ja andmeedastust elektrooniliselt vahetada, on suur tõenäosus, et sidemeetodit saab klassifitseerida telekommunikatsioonivõrguks.