Teise isiku narratiiv on lugu, mis on kirjutatud teises isikus. See tähendab, et jutustajat kirjeldatakse pigem teise isiku asesõnaga “sina”, mitte esimese isiku jutustuste puhul tavalisema “mina” või kolmanda isikuga kirjutamise korral “tema/nemad”. See köidab lugejat, osaliselt seetõttu, et kirjanik näib pöörduvat otse lugeja poole, ja osaliselt seetõttu, et teise isiku narratiiv on nii ebatavaline. Kuigi harvad, on teise isiku narratiive kasutanud mitmed mainekad kirjanikud, peamiselt kaasaegses ja postmodernses kirjanduses.
Esimeses isikus narratiivi, milles autor näib kirjeldavat sündmusi, mille tunnistajaks ta ise oli, on kirjanduses kasutatud sajandeid. Silmapaistvate näidete hulka kuuluvad Chauceri Canterbury lood ja Mark Twaini Huckleberry Finn. Kolmas isik on nii ilukirjanduse kui ka mitteilukirjanduse kõige levinum narratiivne hääl, kuna see võimaldab autoril kirjeldada loo mis tahes aspekti, isegi neid sündmusi, mis jääksid tegeliku osaleja eest varjatuks. Seda tehnikat nimetatakse mõnikord kõiketeadvaks või objektiivseks vaatepunktiks. Lugejatele on need vormingud nii tuttavad, et nad võtavad need loo alustamisel kõhklemata vastu.
Teise isiku narratiiv seevastu hoiatab lugejat, et teoksil on midagi ebatavalist. See on üks põhjus, miks seda sageli põlatakse; paljud kirjanikud eelistavad vältida võtteid, mis tõmbavad endale tähelepanu, kuna neid võib pidada loolt tähelepanu hajutamiseks. Pidevate narratiivide puhul, nagu romaanid ja novellid, harjub lugeja aga stiiliga kiiresti ja jätkab nii, nagu oleks tegemist esimese isiku narratiiviga. Enamasti ei kutsuta lugejaid end loos tegelikult osalejaks pidama, kuigi on ka erandeid.
1980. ja 1990. aastatel ilmunud lasteraamatute sarjas Vali ise seiklus kutsuti loo süžeed juhtima noori lugejaid. Nad tegid seda, valides, milliseid toiminguid otsustavatel punktidel teha, ja lugedes seejärel läbi tulemustele vastavad peatükid. Populaarne sari oli interaktiivse ilukirjanduse žanri pioneeriks, mis on sellest ajast alates ilmunud arvutimängudes ja DVD-del ning Internetis. Maagilise realisti autor Italo Calvino lähenes eksperimentaalromaanis „Kui talveööl rändur“ – teistsugusele lähenemisele. Paaritute peatükkides kirjeldatakse lugeja katseid lugeda erinevaid romaane, mis on toodud raamatu paarispeatükkides.
Teise isiku narratiivi on kasutanud teised kaasaegse ajastu leidlikud autorid, sealhulgas William Faulkner, Thomas Pynchon ja Margaret Atwood. Võib-olla kuulsaim näide on Jay McInerney bestseller Bright Lights, Big City, mis uurib ühe nimetu tegelase seiklusi New Yorgi klubimaastikul. Tom Robbins kasutas mänguliselt teise isiku narratiivi oma 1994. aasta romaanis „Poolelund konnapidžaamas“. Ulmekirjanik John Varley kasutab oma novellis “Just Another Perfect Day” seda tehnikat tulnukate sissetungi tagajärgede kirjeldamiseks. Lugu esitatakse pika kirjana peategelasele, kellel on katastroofiline mälukaotus ja kes ei mäleta sissetungi.