Kirjanikud ja kõnelejad kasutavad verbe peamiselt selleks, et osutada teatud toimingutüübile, näiteks “lendama” või osutamaks üldisele olemasolule, näiteks “elama”. Tegusõnade eritüüp, mida tuntakse koopula või ühendava verbina, kirjeldab lause subjekti, tavaliselt inglise keeles termini “olla” kaudu. Tegusõnad on paljudes keeltes lause üks põhilisi ehitusplokke; enamik grammatilisi ingliskeelseid lauseid nõuavad vähemalt ühte nimisõna, mis toimib subjektina, ja predikaati, mis sisaldab tavaliselt ühte või mitut tegusõna.
Tegusõnade vorm ja funktsioon
Lause sees võtab tegusõna tavaliselt kas infinitiivi või konjugeeritud vormi. Inglise keeles sisaldab infinitiivivorm tavaliselt sõna “to”, näiteks “joosta” või “hüppama”. Konjugeeritud tegusõnad jätavad aga sõna “to” ja neil on sellised vormid nagu “jookseb” ja “hüppas” sõnades “Ta jookseb iga päev” või “Ta hüppas üle tõkke”. Neid konjugeeritud vorme käänatakse või muudetakse tavaliselt, et näidata midagi lause kohta, mille osa verb on, näiteks “pinges” või “hääl”. Konjugatsioonireeglid on keeleti erinevad, lihtsat konjugatsioonireeglit järgivaid reegleid nimetatakse “tavalisteks”, samas kui neid, mis seda ei tee, on “ebaregulaarsed”.
Funktsiooni osas pakuvad lauses olevad verbid tegevust või ühendavad ühe idee teisega. Tegevusverbide, nagu “jooksma”, “kõndima” ja “ujuma” kasutamine näitab, mida lause subjekt teeb, näiteks “Ta jookseb” või “Kass magab”. Kopula seevastu ühendab kaks ideed omavahel võrdsustades, näiteks “Ta on minu õpetaja” või “Auto oli punane”. Igas kasutuses tulevad need tegusõnad tavaliselt pärast lause subjekti, millele nad viitavad või kirjeldavad.
Põhi- ja abiverbid
Peamised verbid väljendavad põhitegevust või suhet lauses. Fraasis “Ta jookseb” tähistab sõna “jookseb” tegevust. Abiverbid seevastu annavad sekundaarset teavet või aitavad konjugeerida esmaseid tegusõnu. Näiteks sõna “oli” lauses “Ta läks poodi” on esmase verbi “läheb” abisõna ja konjugeerib selle uude ajavormi.
Aktiivne ja passiivne hääl
“Hääl” näitab verbi fookust. Kõige põhilisem erinevus seisneb aktiivsete, teemakesksete lausete (nt “Ma keetsin brokkoli”) ja passiivsete või objektile keskenduvate lausete vahel, nagu “Brokkoli küpsetasin mina”. Inimesed peavad aktiivset häält üldiselt atraktiivsemaks ja tugevamaks kirjutamisel kui passiivset häält ning kirjanikud loovad sageli aktiivseid lauseid, paigutades sellesse õigesti subjekti, objekti ja tegusõnu.
Erinevad konjugatsiooni- ja käändetüübid
“Pinges” näitab aega, mille jooksul tegevus toimub. Inglise keeles eristab see tavaliselt minevikku, olevikku ja tulevikku. Näiteks verbide käänamine järgmistes lausetes loob kolm erinevat ajaseisundit: “Naine istus toolil” või “Naine istub toolil” või “Naine istub toolil”. Mõned keeled teevad vähe vahet käände abil, selle asemel kasutatakse määrsõnu või abisõnu; Inglise keel tegelikult ei käändu oleviku ja tuleviku vahel, vaid kasutab abisõna, et vahetada sõna “istub” sõnaga “will sit”.
“Aspekt” kirjeldab midagi verbi olemuse kohta. See võib eristada progressiivset ja mitteprogressiivset, näiteks lause „ma korjan kopa üles” käänamine võib tähendada, et keegi tõstab kopa üles igavesti, iga päev kindlal kellaajal või ainult korra. See eristab staatilist ja dünaamilist olekut; konkreetne sündmus vastandina muutuvale olukorrale.
“Meeleolu” annab verbi seose kavatsuse või tegelikkusega. Inglise keeles ei kasutata palju meeleolusid, kuid see kasutab indikatiivset, kirjeldavat fakti ja arvamust nagu “Ursula istus;” imperatiiv, kirjeldades käsku või keeldu nagu “Ursula, istu maha;” ja subjunktiivi, mis on üsna avatud ja sisaldab selliseid taotlusi nagu “Jim soovitas Ursulal maha istuda.” Teised keeled kasutavad negatiivset meeleolu, selle asemel, et kasutada eitavat sõna nagu “mitte”, mis loob lauseid, mis on võrreldavad sõnadega “Ursula ära istu”.
Transitiivsus
Enamik lauseid sisaldab transitiivseid, intransitiivseid või refleksiivseid tegusõnu. Transitiivsed verbid toimivad lause objektil, näiteks “Ta viskas palli”, milles “Ta” on subjekt ja “pall” on objekt, millele toimitakse. Intransitiivsed verbid toimivad aga lihtsalt ilma objektita, näiteks “Kass magas”. Refleksiivsed verbid mõjutavad subjekti ennast, mida võib näha sellistes lausetes nagu “Ta viskas end trepist alla”, kus transitiivsele verbile järgneb objekt, mis viitab subjektile tagasi.