Reaalsusprintsiip on Sigmund Freudi välja töötatud kontseptsioon ja see erineb Freudi tuntumast “naudinguprintsiibist”, kuna väljendab küpse meele võimet vältida kohest rahuldust pikaajalise rahulolu kasuks. Mõlemad ideed on seotud Freudi loodud vaimu teoreetiliste osadega: ego, id ja superego. Tegelikult on õigem öelda, et reaalsusprintsiip on ego produktsioon, samas kui naudinguprintsiip lähtub id-st ja võib ego valitseda, kui inimene pole muutunud küpseks ja realistlikuks.
Mõned näited tegelikkuse põhimõttest on kasulikud selle mõistmisel. Dieeti pidav inimene otsustab ihadele mitte alla anda, sest ta teab, et iha rahuldamine ja seeläbi naudinguprintsiibi rahuldamine on lühiajaline tühi rahulolu, mis nurjab dieedi eesmärgi. Keegi, kellel on vähe raha ja kes poeb koos sõbraga, otsustab oste mitte teha, isegi kui on suur kiusatus osta. Ostja on teadlik, et ostuga saadav rahulolu ei kaalu üles tegelikku vajadust olla kokkuhoidlik ja rahaga ettevaatlik.
Need valikud toovad kasu. Dieedi järgija võib kaalust alla võtta kergemini, vältides järjepidevalt toite iha ajal. Ostjal on muresid vähem, sest ta ei kulutanud üle. Sisuliselt hoiduvad inimesed kohesest rahuldust, sest nad teavad, et selline rahuldus nurjab hiljem naudingu. See on oskus hinnata olukorda pikemaajalisi eesmärke silmas pidades ja vältida ID pidevat naudingunõudmist praegu.
Kui tuua näiteid tegelikkuse printsiibist, siis tundub, et enamikul täiskasvanutest on see võime oma egos arenenud. Nad kõik on täiskasvanud ja saavad hõlpsasti alistada ID pideva ja vahetu rahuldamise nõuded. See pole kaugeltki tõsi ja enamik inimesi annab vähemalt osa ajast mõnuprintsiibile järele või neil võib olla äärmiselt vähearenenud egokontroll ID üle.
Kui reaalsusprintsiip ei ole paigas, areneb minas teistsugune dünaamika. Superego astub sisse, tekitades süütunnet, sest inimene järgib rangelt naudinguprintsiipi. Ego jääb lõksu ID “peaks” ja superego “ei tohiks” vahele ning sellest vaatenurgast muutub inimene õnnetuks, andes pidevalt edasi otsestele soovidele ja seejärel pidevalt tunnetades, et ei peaks. Ei ole raske leida näiteid täiskasvanutest, kes nii elavad, kuigi tuleb märkida, et mitte kõik vaimse tervise spetsialistid ei võta omaks Freudi ego, id ja superego mudelit.
Freudi vaatenurgast lähtudes oleks psühhoanalüüsi üks eesmärke kontrollida. Küpsuse ja parema enesetunde saavutamiseks arendaksid inimesed järk-järgult reaalsusprintsiipi ja õpiksid paremaid valikuid tehes naudingut edasi lükkama. Traditsioonilises psühhoanalüütilises mudelis võib see olla mitu aastat kestnud töö ja isegi töötades teeb enamik inimesi mõnikord valiku kohese rahulduse saamiseks, selle asemel, et võtta omaks moduleeritum seisukoht, mille kohaselt valitakse edasilükatud rahuldus, mis ikka kasu lõikab.