Teadvuse voog kirjanduses on jutustamisviis, mis suunab lugeja tegelase mõtetesse järgima tema mõttemustreid. Kuigi mõnel juhul aitab see süžeed edasi viia, võimaldab teadvuse vool lugejal tegelast veidi paremini tundma õppida. Selle järgimine võib olla pisut keeruline, kuna see ei järgi sageli seatud lineaarset mudelit ega loogilist mustrit, kuna see on mõeldud inimeste tegelikul mõtteviisil kirjutamiseks, mis kipub olema ebaühtlane ja pigem vaba assotsiatiivne. Võib-olla on kirjanduse kõige tuntum näide teadvuse voolust James Joyce’i romaan “Ulysses”.
Teadvuse vool kirjandusliku vahendina kuulub üldiselt kogenumate kirjanike pädevusse. Seda seetõttu, et hästi kirjutada võib olla keeruline ja raske, eriti lugejale arusaadaval viisil. Kui seda tehakse halvasti, võib kirjanduse teadvuse vool muuta teose peaaegu võimatuks mõista. Paljud kirjanikud lisavad teadvuse voogudesse sageli viiteid teistele kirjandusteostele või muudele levinud kirjandussümbolitele, et muuta need keerukamaks, kuid samas tähendusrikkamaks.
Teadvuse voolu roll kirjanduses on tüüpiliselt iseloomuõpe. Tegelane ei kõnele selles kirjanduslikus seadmes publikuga, nagu ta on monoloogis, vaid pigem iseendaga. Kuigi tegelane võib analüüsida loos juhtunud sündmusi ja liigutada süžeed sel viisil edasi, uurib tegelane tavaliselt oma reaktsiooni sündmustele. Tavaliselt on see kirjanduslik tehnika, millesse autor kogu loo jooksul sisse ja välja sukeldub, kuigi mõned kirjanikud toodavad selles teadvuse voo vormingus terve romaani, kus tegelane tegutseb jutustajana.
Teine teadvuse vooluga sageli kasutatav tehnika on tegelase mälestuste, mõtete, tunnete ja praegustele sündmustele reageerimise arutelu. See aitab kaasa mittelineaarsele tajule, mida teadvuse voog suhtleb. Sageli kasutatakse neid mälestusi tagasivaate või ettenägemise meetodina, et lugeja saaks hakata aimama, mis võib hiljem tekstis juhtuda. See kehtib eriti siis, kui selles vormingus on kirjutatud terveid romaane, mitte lühikesi vahepalasid, et kuulata tegelase sisemonoloogi.