Teadvuse voog on mõiste, mida kasutatakse nii psühholoogias kui ka kirjanduses mõtlemisprotsessi tähistamiseks. Erinevalt kõnest või kirjutamisest ei piira inimese mõtlemist grammatikareeglid ega keelepiirangud, mis sisaldavad sensoorseid stiimuleid, spekulatsioone ja mõnikord isegi pettekujutlusi. 20. sajandil püüdsid paljud kirjanikud seda protsessi kujutada kirjandusliku tehnika abil, mida nimetatakse ka teadvuse vooluks. Virginia Woolf, TS Eliot ja James Joyce pälvisid selle tehnika kasutamise eest eriti tähelepanu. Hilisemate teadvusevoolu kasutanud kirjanike hulka kuulusid Jack Kerouac, William S. Burroughs ja Alan Moore.
Teerajajat psühholoogi William Jamesi tunnustatakse tavaliselt selle eest, et ta lõi 1890. aasta traktaadis fraasi “teadvuse voog”. James, nagu paljud varajased psühholoogid, tegeles inimteadvuse analüüsimisega. Ta mõistis, et mõistuse protsessidest erapooletut ülevaadet on võimatu saavutada. Inimese teadvuse voog on sissetulevate visuaalsete ja sensoorsete andmete, sisemiste vastuste nendele andmetele ja sageli puhta väljamõeldud lendude kattuv segu. Samal ajal, kui James seda protsessi uuris, üritasid mõned kirjanikud seda oma raamatutes kujutada.
See modernistidena tuntud kirjanike põlvkond loobus mineviku kirjandustehnikatest, otsides uusi viise kiiresti muutuva maailma kujutamiseks. Juba enne seda, kui James seda terminit kasutas, katsetas prantsuse kirjanik Edouard Dujardin oma 1888. aasta romaanis Les Lauriers Sont Coupés teadvusevoolu tehnikat. Inglise romaanikirjanikud ja luuletajad järgisid kiiresti eeskuju. Virginia Woolf, mitmes mõttes teedrajav kirjanik, armastas seda tehnikat, nagu ka poeet TS Eliot.
Kirjanduses toimub teadvuse voog sageli pikkade lõikude kujul, millel puuduvad kirjavahemärgid või muud standardsed kirjaviisid, nagu suurtähtede kasutamine või lõiguvahed. Kirjanikud laenasid psühholoogilist tehnikat, mida nimetatakse vabaks assotsiatsiooniks, esitades ideid kiires järjestuses, ilma või üldse mitte ilmse seosega ühe ja järgmise vahel. Selle eesmärk oli anda suurem ülevaade tegelaste siseelust, jutustades mitte ainult nende kogemusi, vaid ka nende mõtteprotsesse võimalikult realistlikult. See oli väljakutse lugejatele ja julge kirjanikele, kes riskisid segadusse ajada või võõristada lugejaid, kes ei suutnud mõnikord raskesti jälgitavaid lõike dešifreerida.
Teadvuse voo üks kuulsamaid kasutusviise on James Joyce’i romaanis Ulysses, kus 40-leheküljeline kirjavahemärkideta lõik esitab tegelase Molly Bloomi mõtteid. Kunagi oli teadvuse voog väljakujunenud tehnika, panid teised kirjanikud sellele oma hoo sisse. Kerouaci autobiograafilistes romaanides sai sellest omamoodi ilus luule. Teine biitlikirjanik William Burroughs kasutas seda oma vastuolulises raamatus “Alasti lõunasöök”, et kirjeldada fiktiivse linna Interzone pimedat ja fantastilist maastikku. Alan Moore esitleb oma romaanis “Tule hääl” ühe kiviaja tegelase mõtteid ja kogemusi, kellel puuduvad aja, kavaluse või pettuse mõisted.