Ettevõtetele ja üksikisikutele saadetakse teade võlausaldajatele, et teavitada neid sellest, et üks neist inimestest või ettevõtetest, kellega nad äri teevad, on esitanud pankrotiavalduse; identse pealkirjaga teade saadetakse ka surnuga äri ajajatele. Teate eesmärk on võimaldada võlausaldajatel arveldada ja sisse nõuda kõik võlgnetavad summad. Pankroti korral lisab esitaja kohtule esitatavasse avaldusse kõigi võlausaldajate ja võlgnike nimekirja. Kõigile neist saadetakse teade. Surma korral on testamenditäitja kohustuseks hoiatada lahkunu võlausaldajaid ja võlgnikke, et nad saaksid esitada pärandvara vastu lõplikke nõudeid või korraldada tasumata summade tasumise.
Olenemata sellest, kas tegemist on pankroti või surmaga, on suur osa võlausaldajatele saadetud teatises sisalduvast teabest samad, näiteks pankrotiavalduse esitaja või surnud isiku nimi ja aadress, nõude esitamise kord ja selle esitamise tähtajad. Märgitakse ka selle poole nimi ja aadress, kellele sellised nõuded saata, olgu see siis pankrotihaldur või pärandvarahaldur. Võlausaldajatele saadetavas teates on märgitud ka pankroti- või testamendiavalduse esitanud kohtu nimi ja aadress. Pankrotiteatis võlausaldajatele sisaldab ka teavet võlausaldajate koosoleku kohta.
Pankrotiavalduse esitamisel peavad võlausaldajad teatise kättesaamisel lõpetama kõik sissenõudmistoimingud esitaja vastu. Võlausaldajad võivad esitada nõudeid oma pankrotiavalduse esitanud klientide vastu, kuid need nõuded tuleb esitada samale kohtule, kus pankrotiavaldus esitati, olenemata võlausaldaja asukohast. Iga pankrotiavaldusega kaasneb tavaliselt ka koosolek, kus võlausaldajad võivad esitada otse oma nõuded võlgniku vastu.
Kui isik sureb, uurib testamenditäitur põhjalikult kirjavahetust ja finantsdokumente, et teha kindlaks, millised võlausaldajad ja võlgnikud võivad eksisteerida. Tavaliste võlausaldajate näideteks võivad olla kommunaalettevõtted, krediitkaardifirmad ja muud kaupmehed. Lisaks igale sellisele ettevõttele või üksikisikule teate saatmisele avaldab testamenditäitja üldjuhul teate võlausaldajatele piirkonna ajalehtedes.
Avaldatud teade võlausaldajatele peab ilmuma teatud arvu järjestikuste ajalehenumbrite kohta, mille täpne arv on määratud seadusega. Samuti on seadusega kehtestatud piirmäärad, kui kaua pärast surma võib võlausaldaja edukalt esitada nõude surnud isiku pärandvara vastu. Täitjatel on samade seadusest tulenevate piirmääradega piiratud ulatus, mil määral nad võivad pärandvarast saadavat tulu ja mõju jaotada.
Mõnes jurisdiktsioonis on pärandvara testamenditäitjal võimalus võlausaldajatele teatisi mitte saata. Kui see valik on saadaval ja valitud, on pärandvara vastu nõuete esitamise seadusega ette nähtud tähtaeg tavaliselt üsna pikk, sageli kaks aastat või rohkem. Seega, kui testamenditäitja otsustab võlausaldajatele teatisi mitte saata, tagatakse surnu pärand selleks seadusjärgseks ajavahemikuks, enne kui seda saab kasusaajatele jaotada. Need jurisdiktsioonid püüavad tavaliselt julgustada võlausaldajatele teatiste kasutamist, võimaldades võlausaldajatele teadete väljasaatmisel pärandi palju kiiremini jaotada.
Nii pankroti kui ka surma korral on võimalik, et vastutavad isikud – pankrotiavalduse esitaja või pärandvara testamenditäitja – ei teavita kõiki võlausaldajaid. Tavaliselt selgitab kohus välja, et see on juhtunud siis, kui tähelepanuta jäänud võlausaldaja esitab nõude. Sel hetkel teeb kohus kindlaks, kas teate saatmata jätmine toimus heauskselt või hooletusest; hooletuse tuvastamine võib kaasa tuua karmid karistused.