Tarkvarainsenerid ja veebisaitide kujundajad kasutavad teabemudelit tõhusa platvormi loomiseks, mida on lihtne kasutada ja navigeerida. Kui insener või disainer ei suuda koostada teabemudelit või loob halva mudeli, leiavad paljud kasutajad, et veebisaidil või programmis puuduvad intuitiivsed funktsioonid ja navigeerimine võib olla lohakas, põhjustades kasutajate pettumust. Enamik neist mudelitest on üles ehitatud hierarhias, kusjuures põhidomeen on ülaosas ja sügavamad domeenid all. Insenerid peavad kavandama, mida kasutaja programmist või veebisaidilt soovib, et see oleks tõhus.
Tarkvarainsenerid ja veebisaitide kujundajad saavad alustada nullist ja luua programmi või veebisaidi ilma plaani või mudelita. Selline lähenemine põhjustab aga tõenäolisemalt vigu nii väljatöötamise kui ka lõpptoote kasutamise ajal. Tavaliselt, kui enne toote koostamist teabemudelit ei kasutata, on veebisaiti või programmi raske kasutada; lehtede vahel on raske edasi-tagasi liikuda, kasutajad on teabe leidmisel pettunud ning tööriistad või andmed on halvasti organiseeritud. Nendel põhjustel on soovitatav enne ehitamist koostada teabemudel.
Infomudel on üles ehitatud hierarhiaskeemile ning mudeli keerukus sõltub tootest ja sellest, kui palju funktsioone programmeerija lisab. Mudeli ülaosas asub põhidomeen, millest kaardistatakse muud funktsioonid ja jaotised. Teabemudelid on veebisaitide ja programmide puhul väga erinevad, kuna need on seotud erinevate aspektidega.
Kodulehe infomudeliga kaardistatakse erinevad lehed ja teemad. Mudeli ülaosa oleks avaleht, teised lehed tulevad madalamal tasemel. Diagramm näitaks, kuidas iga leht suhtleb, ning mudelile lisatakse ka iga lehe funktsioonid (nt artiklid ja kategooriad). Mudelile lisatakse funktsioonid, mis oleksid igal lehel olemas, näiteks navigeerimisriba või otsingufunktsioon.
Programmi mudelil oleksid ka mudelis kaardistatud lehed ja jaotised, kuid lisada tuleks ka muid aspekte. Enamikul programmidel on palju muutujaid ja tabelinimesid, mistõttu tuleb need tegurid kaardistada, et iga teguri õigekiri oleks õige ja ükski tegur kogemata ei kattu. See aitab ka programmeerijal mõista, kuidas programmi iga osa teistega suhtleb.