Ühine nimisõna lihtsalt identifitseerib isiku, koha või asja ühisel ja üldisel viisil, ilma et oleks vaja kasutada suurtähti. Seevastu pärisnimesid kasutatakse konkreetse isiku, koha või asja identifitseerimiseks ja need nõuavad tavaliselt suurt esitähte. Näiteks suvalisele “loomaaiale” viidates kasutatakse tavalist nimisõna, “San Diego loomaaiale” viidates aga pärisnimisõna.
Peamine eristav tegur tavaliste nimisõnade tuvastamisel on see, kuidas nad midagi, kohta või kedagi kirjeldavad. Tavalised nimisõnad “laulja” või “president” muutuvad õigeks ja suure algustähega, kui neid kasutatakse täpsemalt kui “Madonna” või “Barack Obama”. Üldine termin nagu “kummut” on samuti levinud, kuni lisatakse kaubamärgi nimi, näiteks “Broyhill®”.
Tavaliselt eelneb artikkel, nagu “a”, “an”, “the”, “see” või “see”, võib tavaline nimisõna kirjeldada nii ühte inimest, kohta või asja kui ka mitut korraga. Kui tavalisel nimisõnal on rühmitav toime, nimetatakse seda koondnimisõnaks. Näiteks näitab see lause tavalist nimisõna, mis on ka koondnimi: “Meeskond võitis mängu.”
Kui tavaline nimisõna koosneb rohkem kui ühest sõnast, nimetatakse seda liitnimisõnaks. “Tuttaja saabus majja” kasutab tavalist liitnimisõna. Teised näited on “politseinik”, “kriiditahvel” ja tavalised nimisõnad, mis võivad koosneda kahest sõnast, näiteks “jäätis” või “kosmosejaam”. Neid nimetatakse ka nimisõnafraasideks.
Peamine erinevus seisneb selles, et tavalised nimisõnad on üldistatud terminid ja pärisnimed on spetsiifilised. Suurtähtede kasutamine aitab lugejal seda vahet teha. Tavalisi nimisõnu ei kirjutata suurtähtedega, välja arvatud juhul, kui need esinevad lause alguses või pealkirja osana.
Ühised nimisõnad võivad olla ka abstraktsed või konkreetsed, loendatavad ja loendamatud. Ideede või tunnete, näiteks vihkamise või armastuse kirjeldamiseks on vaja abstraktseid kasutusviise. Konkreetsed nimisõnad, mis kirjeldavad nähtud ja kuuldut inimest või asja, võivad olla õiged või tavalised. “Paulel oli vaja välja mõelda parem sõna” ja “Õpilane pidi mõtlema parema sõna” kasutavad mõlemad konkreetseid nimisõnu, kuid esimene lause kasutab õiget vormi, teine aga tavalist vormi. Rühmitades võivad need nimisõnad olla loendatavad või loendamatud. Teisisõnu, levinud nimisõnad, nagu „õpilane”, „oad” ja „tool” on kvantifitseeritavad, kuid tavalisi nimisõnu nagu „muld”, „päikesevalgus” ja isegi „vastikus” peetakse loendamatuks, kuna nende kogusummat ei saa täpselt mõõta.