Tasumata päevade arv on suhtarv, mis määrab keskmise aja, mille ettevõte vajab oma võlausaldajate tasumiseks. Tasumata tasumata päevade ehk DPO arvutamiseks jagatakse ettevõtte võlgnetavate arvete kogusumma sama kindlaksmääratud ajaperioodi müügikuludega. Arv, mis saavutatakse pärast seda arvutust, korrutatakse päevade arvuga määratud ajavahemikus. Üldiselt on ettevõttele soodsam omada kõrget andmekaitseametnikku seni, kuni ta suudab lõpuks oma võlad tasuda.
On üsna ilmne, et ettevõte peab suutma teha oma makseid neile, kes talle teenuseid pakuvad, kuid nende kontode liiga kiire tasumine on tegelikult kahjulik. Mida kauem ettevõttel nende maksete tegemiseks kulub, seda kauem võib maksete tegemiseks kasutatud raha koguda intressi. Sel juhul muutuvad tasumata päevad oluliseks mõõdikuks ettevõtte finantstugevuse määramisel.
Tasumata päevade arvutamine on kaheetapiline protsess. Pärast seda, kui võlgnevused on jagatud müügikuluga, korrutatakse see arv kindlaksmääratud päevade arvuga mõõdetavas ajavahemikus. Enamik ettevõtteid määrab andmekaitseametniku iga-aastase mõõtmise alusel, seega on see viimane arv tavaliselt 365. Kasutada võib aga suvalist arvu päevi, kui müügikulud ja võlgnevuste kogusummad võetakse samast arvust päevadel.
Kujutage näiteks ette, et ettevõttel on aasta jooksul võlgnevused 1,000 USA dollarit (USD) ja müügikulud 4,000 dollarit. Selle ettevõtte andmekaitseametniku määramiseks sellel aastal jagatakse 1,000 USA dollarit 4,000 dollariga, saades jagatiseks 0.25. See arv korrutatakse 365 päevaga aastas, mis annab kokku 91.25. See on ettevõtte tasumata päevade arv, mis tähendab, et ettevõttel kulub ligikaudu 91 päeva, et maksta võlausaldajatele, kes varustavad ettevõtet kaupu ja teenuseid.
Ettevõte, kes suudab tarnijatele tasumiseks pikka aega läbi rääkida, suurendab oma tasumata päevade arvu. See on oluline, sest mida pikem on andmekaitseametnik, seda rohkem raha saab ettevõte müügist kogunenud intresside näol. Raskustes olevatel ettevõtetel ei pruugi see luksus olla, kuna tarnijad võivad nõuda makset palju kiiremini, et vältida maksejõuetuse võimalust. Sellised ettevõtted panevad oma käibekapitalile suurema koormuse, et säilitada igapäevast äritegevust.