Enamikul inimestel on hea ettekujutus sellest, mis on loll; tõepoolest, enamik inimesi on käinud ühe või kahega. Mõiste tark loll on aga hoopis midagi muud. Hoolimata hariduse, intelligentsuse või isegi terve mõistuse puudumisest võivad isegi lollid komistada tõdede otsa, mis on ühtaegu teravad ja sügavad. See loll võib tunduda lihtsameelne või tuim, kuid tema tegude või sõnade kaudu filtreeritakse teist tüüpi intelligentsust.
Tark loll ei ole sama, mis idioot teadlane. Idioodist teadjal on tõesti puudu vaimsetest võimalustest, kuid tal on millegi jaoks seletamatu anne, isegi geenius. Mõned idioodid teadjad on geniaalsed kunstnikud; teistel on matemaatilised oskused, mis trotsivad loogilist seletust. Tark loll võib käituda rumalalt või olla harimatu, kuid tema tarkusepärlid pole sageli täiesti juhuslikud.
Targa lolli metafoor saavutas populaarsuse keskajal, kui teatud käitumisviisid või kombed hakkasid kodifitseerima. Loll oleks keegi, kes käitub järjekindlalt vastupidisel viisil, kas mõistmatuse või kavatsuse tõttu. Renessansi ajaks oli lollist saanud peo põhiosa naljamehe iseloomu kaudu, kellel oli lubatud pilkata õukonna liikmeid ja isegi kuningat ennast, käituda ebaviisakalt ja muul viisil õõtsuda pealtvaatajate šokiks ja rõõmuks. Seda tüüpi lollid võiksid pääseda veidrate või läbilõikavate sotsiaalsete kommentaaridega, mis panevad teised mehed üles pooma.
See konkreetne loll on see, kes mõistab, et sotsiaalsete reeglite rikkumine on lubatud neile, kellel näib olevat lapselik haavatavus. Mõnes ringkonnas usuti, et selline loll on tegelikult Jumalale veidi lähemal kui teised inimesed. Kui loll peaks üksikisiku kohta välja ütlema lõikava tõe, naeraks need sõnad, kes tunnistasid, kui täpne tõde oli; isegi nalja teema oleks sunnitud naerma või siis lolliks muutuma.
Suur Bard ise, William Shakespeare, tundis erilist kiindumust lollide vastu. Seda kiindumust jagasid lihtinimesed, kes kogunesid Globe’i teatrisse, et leida rumalaid tegelasi, kes olid enamasti sotsiaalsed allajääjad, kes kavaldasid rikkaid ja võimsaid ning olid oma ühiskonna eestvõitlejad. Shakespeare’i kuulsaimate tarkade lollide hulka kuulusid Hamleti hauakaevajad, kuningas Leari loll ja veetlev, ulakas Puck Suveöö unenäos.