Tarbijahuvil võib olla kaks määratlust, mis on tähenduse poolest üksteisest kaugel. Esimeses mõttes võib tarbija huvi defineerida kui asju, millest on huvitatud massiturg ja keskmised tarbijad (nagu enamik meist). Seda terminit kasutatakse sageli majandusaruannetes selle kohta, mida inimesed ostavad. Näiteks pealkiri “Tarbijate huvi väikekaubikute vastu väheneb” viitab sellele, et avalikkus on väikebusside ostmisest vähem huvitatud.
Teine tarbijaintressi kasutamise viis on määratleda teatud tüüpi intressid, mida tarbijad peavad tasuma teatud tüüpi laenude võtmisel. Üldjuhul viitab tarbijaintress eralaenu ja krediitkaartide intressidele. See kipub välistama igasugused intressid, mis on maksust mahaarvatavad, nagu koduhüpoteek või laen ettevõtte alustamiseks. Hinnang selle kohta, kui palju tarbijate intressi teatud perioodil koguneb, võib majanduse kohta palju vihjata. Näiteks võib see näidata, kas inimesed kulutavad krediitkaarte kasutades rohkem või on kulutusi üldiselt vähendanud. Intresside hinnanguid saab kasutada ka selleks, et mõista intressimäärasid ja seda, kui suur osa tarbijaid on võlgu.
USA maksuseadustikus peeti pikka aega enamikku intressiliike mahaarvatavaks. See muutus seoses IRS-i seadustiku reformidega 1986. aasta maksureformi seadusega. Reformiseaduse sätted jõustusid täielikult alles 1991. aastal, kuid need hõlmasid mitmete intressivormide, enamasti tarbijahuvi, keelamist, kuna enamikul juhtudel ei saa seda maha arvata. . Inimesed, kellel oli 1980. aastatel krediitkaarte või autolaenud, mäletavad ilmselt hästi, et neil oli võimalik enne 1991. aastat nõuda nende laenude intresside maksmise eest maksusoodustust.
Tänapäeval on maksudest mahaarvatavad intressid tavaliselt reserveeritud ainult laenudele, mis on võetud näiteks hüpoteeklaenud, äriinvesteeringud või haridus. Hea mõte on mõista, mis vahe on mahaarvamatute ja mahaarvatavate intresside vahel, eriti kui võtate laenu mahaarvatavateks kuludeks. Kui soovite näiteks kooli tagasi minna, võib maksustamise seisukohast olla õppelaenu võtmine mõttekam kui eralaen. Lihtne on tõestada, et õppelaenu kasutati õppimise eesmärgil ja et selle pealt makstav intress ei ole tarbijahuvi. Seda argumenti võib olla raskem esitada, kui kasutate oma hariduse eest tasumiseks isiklikku laenu.