Tajuverbid on teatud sõnad keeles, mida kasutatakse meelte või ümbritseva maailma tajumise võime tähistamiseks. Inglise keeles võivad need verbid olla transitiivsed või intransitiivsed, mis tähendab, et need võivad, kuid ei pruugi nõuda objekti, mida subjekt tajub. Inglise keeles kasutatakse tajuverbe tavaliselt kas aktiivsel või passiivsel viisil, kusjuures aktiivsed vormid näitavad, et keegi püüab midagi muud tajuda. Mitteaktiivsed vormid seevastu kirjeldavad tajusid, mis tekivad sõltumata sellest, kas keegi teeb sellise ettekujutuse tegemiseks toimingu.
Sarnaselt teiste inglise keele verbidega kasutatakse tajuverbe lauses predikaadina, et kirjeldada toimuvat tegevust. Neid tegusõnu kasutatakse konkreetselt tegevuste tähistamiseks, mis hõlmavad kellegi meeli või võimet tajuda teda ümbritsevat maailma. Sellises lihtsas lauses nagu “Ma vaatan kassi” on sõna “näha” tajuverb, mis viitab kellegi tegevusele.
Kui kasutada näidet “Ma näen koera”, on lause subjektiks sõna “mina”, mis näitab, et see on lauses toimingu sooritav asi. Sellele järgneb “nägema”, üks nägemise või nägemisega seotud tajuverbidest, mis on lause predikaat. Tegusõna “näha” näitab, millist tegevust subjekt teeb. Sellele järgneb nimisõnafraas “koer”, mis on lause otsene objekt ja näitab asja, mille peale subjekt tegutseb.
Tajuverbid võivad olla transitiivsed või intransitiivsed. Transitiivseid tegusõnu kasutatakse viisil, mis nõuab, et neile järgneks vähemalt üks objekt, et lause oleks mõttekas. Tajuverbid, nagu „kuulnud“ ja „maitse“, on sageli transitiivsed, kuna need nõuavad objekti, mida lause subjekt „kuulb“ või „maitseb“. Vastupidiselt sellele võivad sõnad nagu “heli” ja “tunne” olla mittetransitiivsed, mis tähendab, et nad ei vaja objekti. Sellised laused nagu “Sa kõlad suurepäraselt” ja “Mul on külm” ei sisalda objekte; neil on teemat kirjeldavaid komplimente.
Samuti on tajuverbide aktiivseid ja mitteaktiivseid vorme. Aktiivne vorm näitab, et lause subjekt püüab tajuda midagi muud, näiteks sellist lauset nagu “Ma vaatan kassi”. Selles näites vaatab subjekt objekti aktiivselt.
Mitteaktiivsed tajuverbid näitavad endiselt, et subjekt tajub midagi, kuid see toimub ilma pingutuseta. Seda võib näha avalduses nagu “Mul on külm”, milles subjekt tajub “külmatunnet”, kuid ei püüa seda aktiivselt teha. Mõned tajuverbid võivad olenevalt kasutusviisist olla nii aktiivsed kui ka passiivsed (nt „lõhn” ja „maitse”); samas kui “vaata” on tavaliselt aktiivne ja “näe” on tavaliselt passiivne.