Taju ja kunsti vahelist suhet võivad mõjutada paljud tegurid, sealhulgas vaataja psühholoogiline ülesehitus, geneetiline eelsoodumus, haridus ja usuline taust. Varem on paljudes kultuurides välja töötatud süstematiseeritud kunsti loomise viise, mis on muutnud vaataja jaoks kunstiteoste mõistmise lihtsamaks. Postmodernse kunstiliikumise ja massimeedia areng on komplitseerinud taju ja kunsti seost.
Inimese psühholoogiline ülesehitus võib mõjutada seda, kuidas ta kunsti vaatab. Üldiselt päikeselise, optimistliku isiksusega inimest ilmselt ei tõmba mõned sünged, piinatud maalid inimesi söövatest koletistest, mille Francisco de Goya maalis. Ta võib olla mõne Goya portreemaaliga rohkem kohanenud.
Geneetilised eelsoodumused, nagu värvipimedus ja muud nägemishäired, võivad samuti mõjutada taju ja kunsti. Värvipimedusega inimene ei pruugi maalil kõiki värve eristada. Keegi, kellel on sügavuse tajumisega probleeme, vaatab maali teistmoodi kui normaalse nägemisega inimene.
Haridus ja varasem kokkupuude visuaalse kunstiga võivad mõjutada taju ja kunsti. Kunstiajaloo haridusega inimene võib külastada Pariisi Louvre’i, et näha Mona Lisat ja hinnata kunstilisi oskusi ja kannatlikkust, mida on vaja nahatoonide kujutamiseks nii, nagu seda tegi Leonardo da Vinci. Teisest küljest võib kunstiajaloo teadmisteta inimene mõelda: „Issand, see on jube väike tume maal, mille ümber on kõik need inimesed tunglenud. Mis on suur asi?”
Isegi inimese religioon võib olla üheks teguriks, kuidas kunstiteost tajutakse. Kui usk katoliiklane, kellele punane värv ei meeldi, vaatab tagurpidi punase krutsifiksi maali mustal taustal, võib ta seda maali pidada pühaduseteotuseks ega mõistaks kunstniku kavatsusi ega nõustuks nendega. Maali hinnasilt ja kunstniku maine ei mõjutaks seda vaataja arvamust.
Ajaloo jooksul on paljud kultuurid arendanud süstematiseeritud esteetikat ehk ilupõhimõtteid, aga ka standardseid teemasid, mis lihtsustasid kunsti tajumist. Egiptlased maalisid inimesi väga spetsiifilises stiilis, millega vaatajad olid harjunud. Renessansi maalide ja skulptuuride teema põhines peaaegu alati religioossetel lugudel, mis olid enamikule tuttavad. Renessansikunstnikud kasutasid ka esteetika põhimõtteid, nagu ühtsus, kordus ja tasakaal, et luua meeldivaid kompositsioone, mida inimajule meeldis näha.
Pärast renessansi toetusid paljud lääne maaliakadeemiad, nagu näiteks Prantsusmaal, esteetikale kui ilusaks peetud maalide loomise aluseks. Moodsa kunsti tõus 20. sajandi alguses tõi kaasa olulise nihke taju ja kunsti üle mõtlemises. Üks tuntumaid kaasaegseid maalikunstnikke oli Picasso, kes arendas koos Georges Braque’iga välja kubismi nime all tuntud abstraktse kunstistiili. Kuigi Picasso kunstiteos oli abstraktne, toetus ta siiski süstematiseeritud esteetilistele põhimõtetele.
Postmodernne teooria ja valmis Interneti-juurdepääs on märgatavalt muutnud nii esteetika- kui ka taju- ja kunstikontseptsioone. Mõned postmodernistlikud kunstnikud loovad digitaalset kunsti ainult Interneti jaoks ja teised kunstnikud toodavad arvutimänge, mida peetakse kauniks kunstiks. Ja vastupidi, kunstiks loetakse ka mõningaid vähetehnoloogilisi kunsti loomise meetodeid, näiteks musta pastakaga tubakalehtedele kirjutamist või tampoonidest skulptuuri valmistamist. Need mitmekesised kunstivormid eksisteerivad kõrvuti traditsioonilise kunstiga, nagu maal ja skulptuur, ning on tekitanud palju poleemikat nii kunsti tajumise kui ka määratluse üle.