Tõhustatud ülekuulamine on agressiivsete taktikate kogum, mida kasutatakse ülekuulamise ajal, et vangilt teavet saada. Bushi presidendi administratsioon kasutas seda mõistet Ameerika avalikkuse jaoks XNUMX. sajandi alguses, et kirjeldada ülekuulamistehnikaid, mida kasutati Ameerika tõkestusrajatistes välismaal sellistes kohtades nagu Iraak. Täiustatud ülekuulamise pooldajad väidavad, et see on tõhus meetod teabe saamiseks, samas kui taunijad usuvad, et see kvalifitseerub piinamiseks, mis muudaks selle ÜRO piinamisvastase konventsiooni allakirjutanud riikide jaoks ebaseaduslikuks.
Saksa sõjaväelased kasutasid Teise maailmasõja ajal täiustatud ülekuulamistehnikaid, nimetades neid verschärfte Vernehmungiks. Need meetodid hõlmasid sensoorset ilmajäämist, minimaalseid toidunorme, ebamugavaid või kõvasid voodeid, sensoorset ülekoormust valju müra ja ereda valguse tõttu, peksmist ja emotsionaalset väärkohtlemist. Pärast sõja lõppu peetud sõjakuritegude kohtuprotsessides peeti neid võtteid mitmes kriminaalkohtus ebaseaduslikuks ja paljud riigid kirjutasid alla piinamise vastastele resolutsioonidele. Sellised otsused ei ole puhtalt altruistlikud, kuna enamik riike soovib vältida oma kodanike ja sõjaväelaste piinamist sõjalistes konfliktides.
Täiustatud ülekuulamisjuhendeid Ameerika ülekuulajatele on raske hankida, kuigi sõjaväe vilepuhujad on meediale teatud teavet edastanud. Need taktikad hõlmavad kultuurilise või füüsilise alandamise, emotsionaalse pinge, kurnatuse ja kontrollitud uppumise, asfüksia ja elektrilöögi kasutamist. Vangid on tunnistanud ka peksmist, pikaajalisi “stressasendeid”, mis hoiavad keha pinges ja stressis, ning sõjaväerelvade ja koerte kasutamist hirmutamiseks. Kuigi selliste taktikate kasutamist nagu vangide peale karjumine ei peeta üldiselt piinamiseks, on sellised tavad nagu kontrollitud uppumine paljude kriitikute silmis kindlasti kvalifitseerunud.
Väidetavalt on tõhustatud ülekuulamine ebameeldiv, kuid vajalik vahend terroristide ja muude Ameerika riiklikule julgeolekule avalduvate ohtude väljajuurimiseks. Piinamistehnikate psühholoogilised uuringud viitavad aga sellele, et need ei ole tegelikult usaldusväärsed meetodid teabe hankimiseks, kuna sageli valetavad katsealused ülekuulamist lõpetada. Vilepuhujad on ka öelnud, et mõned vangid, kelle suhtes seda taktikat rakendati, olid tõenäoliselt süütud, nagu on dokumenteeritud 2007. aasta raamatus “Fear Up Harsh”.
Arutelu tõhustatud ülekuulamise üle sai 2007. aastal oluliseks poliitiliseks uudiseks ning paljud Ameerika kodanikud ja riigiametnikud väljendasid sellise taktika suhtes ebamugavust ja vastumeelsust. Paljud arvamustoimetused ja kolumnid võtsid samuti sõna tõhustatud ülekuulamise vastu ja nõudsid Bushi administratsioonilt suuremat vastutust. Piinamine ja piinamise täpne määratlus said probleemiks ka 2008. aasta presidendivalimistel ja ka Kongressi kandidaatide jaoks.