Täitepliiats on üks paljudest kirjutamise evolutsiooni vahenditest. Esimesed kirjutusvahendid olid ilmselt vormitud pulgad savi märkide tegemiseks. Kui kirjutamine arenes välja pigmendi pinnale kandmiseks, muutusid vajalikuks pliiatsid ja pintslid.
Esimesed pliiatsid olid bambusest torud ehk linnusule suled. Mõlemad olid silindrilised ja viltu lõigatuna võis nendesse kastatuna arvestada, et nendesse mahub tilk või paar tinti. Sulepliiatsid olid suure osa lääne ajaloost tavaline kirjutusvahend – need olid odavad ja neid oli palju. Silindri teravasse otsa lõigatud pilu juhiks tindi kapillaaride toimel otsani ja seega paberini.
Sulapliiatsitel olid siiski mõned tüütud omadused. Otsad ehk nibid muutusid kasutamisel pudruks ning jätsid plekke ja pritsmeid. Sageli oli kirjutajal vaja peatada ja teravustada, lõigates ära pudruse osa ja harutades otsa uuesti. See tõi kaasa vajaduse uue sule järele, kuna võll eemaldati. See probleem lahendati metallist otsikuga sulepea leiutamisega, mis ühendas sulepea eelised selle boonusega, et see ei vajanud kunagi teritamist ja hoolikas võis kesta lõputult.
Täitepliiatsid viisid kastmispliiatsi sammu edasi. Algsed täitesulepead, mis said nime tünnis oleva tinti sisaldava reservuaari järgi, täideti hoolikalt pisikese silmatilgutiga.
Varsti tulid täitesulepead, mille tünnis oli väike kummipaak. Silindri välisküljel oleva nupu, hoova või saki vajutamine surub pirni sees. Seejärel kasteti täitesulepea tinti ja pirn lasti paisuda algse suuruseni, tekitades vaakumi, mis imeks tindi pirni sisse.
Viiekümnendatel täiustati täitesulepead veelgi, lisades ühekordselt kasutatavad eeltäidetud tindikassetid, mis sisestati lihtsalt silindrisse. Silindri kruvimine pastaka pea külge ajas teritatud toru kassetti, avades selle ja andes tindi kassetist tindi otsale kirjutamiseks.
Vahetult pärast täitesulepeakassettide leiutamist leiutati pastapliiats aga kasutusel olevast täitesulepeast kiiresti mööda. Pastapliiatsid ei lekinud, nagu isegi parimad täitesulepead võisid, ja kandsid tinti ühtlaselt, ilma plekkideta või äkiliste pritsmete või pritsmeteta.
Tänapäeval peetakse täitesulepead elegantseteks kirjutusvahenditeks, mis nõuavad kergemat puudutust kui kuulotsad või viltotsad ja mis tagavad läikiva märja tindi sileda jälje. Algsed täitesulepead, mis pärinevad nende algusaastatest, on väga kogutavad ja nendega on väga meeldiv kirjutada.