Tai Chi kõndimine on liikumisvorm, mis ühendab Hiinas sajandeid praktiseeritud iidse distsipliini põhimõtted. Tai Chi on nii füüsiline kui vaimne praktika, mis keskendub vaimu ja keha parandamisele koos laia valiku harjutuste ja meditatsioonidega. Seda treeningvormi saab harjutada üksi või kombineerida Tai Chi praktika teiste aspektidega, olenevalt isiklikust kalduvusest.
Tai chi kõndimise eesmärk on keha õrnalt treenida, parandades samal ajal rühti ja kõnnakut, keskendudes aktile. Mõnele praktikule meeldib ka kõndimise ajal mediteerida, maandada ja tsentreerida oma keha reisimise ajal. Inimesed saavad valida, kas kasutada seda treeningmeetodina või transpordiviisina, viies teadvuse liikumiseni punktist A punkti B.
Sellel kõndimisel kui treeningul on mitmeid eeliseid. Alustuseks pole lisavarustust vaja, sest käijal on kõik vajalikud tööriistad justkui jala juures. Lisaks on see väga õrn, mistõttu sobib see igas vanuses ja igas füüsilises võimekuses inimestele. See võib olla ka väga sõbralik treeningvorm, kuna inimesed võivad kõndida üksi või rühmas, olenevalt eelistusest.
Tai chi kõndimisel kantakse keharaskust väga tahtlikult jalalt jalale, keskendudes sujuva ja ühtlase kõnnaku loomisele, mis tundub peaaegu voolamise või veeremisena, mitte aga trampides. Kerge raskuse nihutamine julgustab inimesi kõndides kasutama kõiki oma jalgade lihaseid ning väidetavalt stimuleerib see chi ehk elujõu voolu keha ümber ja läbi jalgade.
Üldreeglina on kõnnak aeglane, sujuv ja väga rütmiline. Kõndijaid julgustatakse pidama oma kehast väga kergeks, asetades kõndimise ajal iga jala tahtlikult ja kindlalt, kuid samas kergelt maapinnale. Mõned inimesed ütlevad, et nad tunnevad end taiji kõndimise ajal nagu paadid, mis vooglevad.
Olles teadlik kehast, kui see liigub, saavad inimesed häälestuda asjadele, mis toimuvad nii enda sees kui ka väljaspool. Nad võivad hakata märkama valusaid kohti, mis vajavad näiteks õrna venitamist või muud tööd, samuti võivad nad hakata märkama maapinna tekstuuri ja ümbritsevat loodust. Paljud inimesed harjutavad kõndimist paljajalu või kergete jalanõudega, et ümbritsevast maailmast paremini aru saada.