Tai kickboxing, mida tai keeles tuntakse Muay Thai nime all, on võitluskunsti vorm, mis arenes välja iidses Tais. Muude Aasia võitluskunstide mõjul oli see mõeldud andma sõduritele eelise relvastamata võitluses, eriti kui nad juhtusid lahinguväljal oma relvad kaotama. Muay Thai kikkpoksi tänapäevast vormi on tugevalt mõjutanud lääne poks ja see on omakorda mõjutanud paljusid kikkpoksi liike.
„Kaheksa jäseme teadusena” tuntud Tai kikkpoks võib olla äärmuslik võitluskunst, kus kasutatakse rusikad, küünarnukid, põlvi ja jalgu. kaasaegsed reeglid ei luba sihtida pead ja kubemesse. Võitlejad kasutavad erinevaid löögitehnikaid, nagu konks, torkimine, kiik, ülakütt ja rusikas tagasilöök, ning erinevaid löögitüüpe, nagu löök- või torkelöök, madallöök ja ringilöök või pöördelöök. Kickpoksija saab kasutada oma küünarnukke konksude või ülalõikuste maandamiseks ning põlvi saab kasutada võimsate tõukejõu tegemiseks, eriti kui vastased võitlevad koos.
Muay Thai ei tähenda aga ainult tõhusat võitlust, vaid ka vaimse ja füüsilise vastupidavuse arendamist. Sport kasvatab vastupidavust, viib keha vormi ja tugevdab immuunsüsteemi. Kuna see rõhutab selliseid omadusi nagu enesedistsipliin, eneseteadlikkus ja enesekindlus, on see kasulik stressi vähendamisel ja viha juhtimise probleemidega tegelemisel.
Kunagi ainult sõduritele kuulunud võitluskunst saavutas Tais Sukothai ajastul aastatel 1238–1377 pealtvaatajate spordiala populaarsuse. Üle riigi tekkisid treeninglaagrid, kus õpilased elasid koos oma õpetajatega ja võtsid perekonnanimeks kooli nime. Tai kickpoksist oli erinevaid piirkondlikke versioone, millest igaühel oli oma võitlusstrateegiad. Võitluskunstide võistlusi rivaalitsevate laagrite vahel peeti religioonifestivalide ja muude avalike sündmuste ajal ning aadel austas kickboxi meistreid väga; tollases Tai pealinnas Ayutthayas oli kuningal isikliku valve eliitdivisjon, mis koosnes Muay Thai võitlejatest.
Varasematel päevadel oli Tai kikkpoksis vähe reegleid või polnud neid üldse. Võitlejad ei pidanud olema samas kaalukategoorias, võisid sihtida pea ja kubemepiirkonda ning võitlesid paljaste rusikatega maapinnal, tavaliselt otse kuni nokauti. Hiljem võeti kasutusele võistlusvoorud ja Muay Kaad Chueki tava muutus tavaliseks; selles sidusid võitlejad oma rusikad kanepiköitega nii käte kaitsmiseks kui ka rusikatele lisajõu andmiseks. Kanepiga seotud rusikad võisid tekitada märkimisväärset kahju ja 1920. aastatel viis ringis kickpoksija surmani. Pärast seda muutus valdavaks nii lääne poksikinnaste kasutamine võitluses kui ka mõnede kehakaitsmete kasutamine.
1920. aastate lõpus muutus see spordiala organiseeritumaks, kodifitseeritud reeglid, kaalujaotused ja paremusjärjestus. Sel perioodil hakati Tai kikkpoksi tundma Muay Thai nime all. Töötati välja võitlejate treeningrežiimid, ehitati poksiringid ja peeti kohtumisi. See spordiala võeti kasutusele paljudes lääneriikides ja see viis lõpuks Muay Thai maailmameistrivõistluste moodustamiseni.