Töölepingud on siduvaks dokumendiks töötaja – olgu see siis ajutine või alaline – ja tööandja vahel, milles on kirjas töö liik ja töötamise tingimused. Nii saavad nii tööandja kui ka töötaja töölepingu tingimustest aru. Ajutise töölepingu puhul märgib tööandja lepingusse, et töötaja on vaid piiratud tüüpi töötaja, kusjuures on märgitud selle konkreetse tööandja juures töötamise aeg. Ajutine tööleping, nagu iga teinegi leping, täidab väga olulist eesmärki – loetleda lepingusse kõik mõlema poole ootused ja kohustused.
Ajutise töölepingu puhul võib kokkulepe olla tööandja ja töötaja vahel või tööandja ja tööjõu pakkuja, antud juhul töövahendaja vahel. Enamasti on ettevõtted, kes ei soovi end jännata renditöötajate leidmisega, lihtsalt sõlmida renditööbüroode teenuseid arvestusega, et töövahendusbüroo varustab ettevõtet konkreetset tüüpi inimkapitaliga, mida ettevõte vajab. Sellises olukorras varustab tööbüroo töötajale allakirjutamiseks vajalikud paberid ja lepingud ning toimib ka omamoodi vahendajana tööandja ja töötaja suhetes.
Näiteks annab renditööbüroo töötajale ülevaate töökohustustest, sealhulgas tööle ilmumise ajast, töö liigist, tundidest ja hüvitistest. Töötajale makstavate töötasude eest hoolitseb töövahendusagentuur – see protsess hõlmab tavaliselt tööandjalt oluliselt suurema summa võtmist, kui see, mida ta töötajale maksab. Igal juhul käsitleb tööandja agentuuri pakutavat töötajat renditöötajana ja nendevaheline leping on ajutine tööleping.
Alalise töötaja ja renditöötaja ootused põhitasu ja kohtlemise osas on tavaliselt sarnased. See tähendab, et ajutine töötaja teenib enamikul juhtudel sama raha, mida teeniks sellel ametikohal töötav alaline töötaja. Ainus erinevus seisneb selles, et sellisele töötajale ei pruugi kehtida omapoolsed huvid seoses ootustega boonuste ja muude õiguste osas, mis tekivad alalistele töötajatele nende pika tööea tõttu.
SmartAsset.