Tähendamissõna on lugu, mille eesmärk on illustreerida moraalset, usulist või vaimset õppetundi. See erineb muinasjutust selle poolest, et tähendamissõna kasutab selle tähenduse edasiandmiseks täpsemat sümboolikat. Teisisõnu, iga loo element võib sümboliseerida õppetunni erinevat aspekti. Kõige kuulsamad tähendamissõnad on need, mida Jeesus Kristus jutustab Uue Testamendi evangeeliumides. Ka teised usutegelased ja vaimsed mõtlejad on kasutanud tähendamissõnu.
Faabula on tuntud narratiivne vahend, mida kasutatakse moraali või natukene tarkuse edastamiseks. Kõige kuulsamad muinasjutud on omistatud Aisopusele, kreeka jutuvestjale, kes elas 600 aastat enne Kristust. Muinasjuttudes kasutatakse inimloomuse aspektide sümboliseerimiseks sageli loomi või loodusjõude. Need ei ole aga alati otsesed sümbolid; paljusid loo aspekte saab muuta või eemaldada ilma õppetundi muutmata. Tähendamissõna on sümbolite kasutamisel täpsem.
Üks kuulsamaid tähendamissõnu on halastaja samaarlane, mille Kristus jutustab Luuka evangeeliumis. Loos salatakse juudi ränduri vargad ja jäetakse ta sõiduteele surnuks. Kaks järgmist möödujat, mõlemad heebrea vaimulikud, näevad meest, kuid eiravad tema rasket olukorda. Samaarlane teeb kõik endast oleneva, et rändurit aidata, hoolimata poliitilisest vaenust, mis samaarlaste ja juutide vahel sel ajal valitses. Kristuse tegelaste valik on tahtlik, et illustreerida tema seisukohta, et tõeline halastus jätab tähelepanuta pinnapealsed erinevused.
Tavaliselt arvatakse, et tähendamissõnad taandavad keerulised moraalsed või vaimsed tõekspidamised nii lihtsateks mõisteteks, et isegi lapsed saavad neist aru. Näiteks ülalkirjeldatud mõistujutt on saanud nii laialt tuntuks, et „halast samaarlast” kasutatakse tavaliselt igaühe kirjeldamiseks, kes ennastsalgavalt aitab teist, olgu kristlast või muul viisil. Kristus ise aga ütles sageli, et kõik ei mõista tähendamissõna tähendust. Ta lõpetas mitu tähendamissõna lausega: “Kellel on kõrvad, see kuulgu.”
Tähendamissõnad ei piirdu Kristuse ega isegi kristlusega. Sufid, islami traditsiooni vaimsed õpetlased, kasutasid sageli mõistujutte, mida nimetatakse “õpetuslugudeks”. Inglise kirjaniku John Bunyani 17. sajandi romaani “Palveränduri edenemine” kirjeldatakse mõnikord allegooriana, kuid sellel on palju laiendatud tähendamissõna aspekte. Kirjandusteadlased viitavad mõnikord mõistujutuna Herman Melville’i 1924. aastal ilmunud Billy Buddile. Selle lool heast mehest, keda kurjad jõud ründavad, on paralleele Bunyani looga “Haljas samaarlane” ja Kristuse enda eluga.