Tagatud võlakirjad on pikaajalised investeerimisvahendid, mis sarnanevad võlakirjadega, mille puhul ettevõtted laenavad peamiselt investoritelt kapitali. Võlakirja väljaandjaks olev ettevõte on tavaliselt nõus investori intressi tagasi maksma kuni võlakirjalepingu sõlmimiseni, mille järel makstakse tagasi ka põhiosa. Tagatud võlakirjade üks peamisi eeliseid teist tüüpi võlakirjade ees on see, et need pakuvad investorile pisut suuremat kaitset. Kui emitent ei maksa tagasimakseid, võib võlakirja omanik esitada nõude emitendi varadele kuni tagasimakse lõpuni.
Pikaajalised investorid, kellel on palju kapitali, soovivad sageli oma investeeringute toel saada ettevõtetes aktsiaid. Omakapitali probleem seisneb selles, et investor ei saa oma kapitalilt tulu ja võib isegi kaotada märkimisväärse summa, kui ettevõte peaks raskustes või alla minema. Sel põhjusel võivad investorid soovida investeerida võlgadesse, kuna see on turvalisem viis tulu saamiseks. Tagatud võlakirjad võimaldavad investoritel teatud määral turvaliselt kaasata äriinvesteeringutesse.
Oluline on eristada tagatud võlakirju muudest tagatiseta võlakirjaliikidest. Keskmise võlakirja puhul ei ole võlaomanikul tegelikku hüvitist, kui võlakirja väljaandja ei täida oma nõusolekut laenu tagasi maksta. Laenatud kapitalimütsi tagasisaamiseks peaks võlakirjaomanik jõudma ühte ritta kõigi teiste tavaliste võlaomanikega. See on pikk protsess, mis ei pruugi investori jaoks kunagi teoks saada.
Teisest küljest toimivad tagatud võlakirjad samamoodi nagu hüpoteegid. Kui hüpoteegi puhul võib hüpoteegipidaja eluaseme valdusse võtta, kui ostja hüpoteeklaenu ei maksa, siis tagatisega võlakirja omanik võib nõuda oma valdusesse võlakirja väljastanud äriühingu vara. See muudab palju tõenäolisemaks, et võlakirjade omanik saab kogu oma raha tagasi koos laenuintressidega.
Oluline on märkida, et tagatud võlakirju käsitlevad seadused nõuavad, et laenuandjatele esitataks üksikasjalik teave neid emiteeriva ettevõtte kohta, näiteks ettevõtte võlakirjade reiting. Võlakirjade kestus on tavaliselt üks kuni kümme aastat, kusjuures laenuandja saab emitendilt regulaarseid intressimakseid kuni lepingu lõppemiseni. Sel hetkel on võlakirja emitent kohustatud investorile algse põhisumma tagasi maksma.