Tagatud hüpoteegikohustus on eriotstarbeline võla identiteet, mis luuakse võlgade käsitlemise vahendina ettevõttes, mis on täiesti eraldiseisev üksustest, kes võla esmalt kehtestasid. Sellisena omandab tagatisega hüpoteegikohustus strateegias sisalduvate võlgade omandiõiguse. Võlad võivad sisaldada üht või mitut erinevat tüüpi hüpoteeklaenu.
Osa tagatisega hüpoteeklaenukohustuse ehk ühise turukorralduse struktuurist on arusaam, et kõiki üksusesse kuuluvaid üksikuid hüpoteeke käsitletakse kogumina. See kombineeritud hüpoteeklaenude kogum annab investoritele aluse võlakirjade ostmiseks, mis on emiteeritud kogumi tugevuse alusel. Kui võlakirju emiteeritakse hüpoteeklaenude kogumitele, nimetatakse võlakirju osadeks.
Iga tagatisega hüpoteeklaenukohustus konfigureeritakse kindlate reeglitega. Reeglid, mida nimetatakse struktuuriks, määravad kindlaks hüpoteeklaenude liigid, mida ühises turukorralduses võib kaasata, kohustusesse raha laekumise korra ja selle, kuidas see investoritele jaotatakse. Struktuur täpsustab ka võlakirjade emiteerimiseks ja omandamiseks vajalikke tingimusi. Seda tüüpi finantskokkulepete puhul peetakse hüpoteeke endid võlakirjaemissiooni tagatiseks.
Tagatud hüpoteeklaenukohustuse tegelik kasutamine on tavaliselt seotud kõrge hinnaga hüpoteekidega ja seda ei kasutata nii sageli väiksemate elukohtade puhul. Siiski on avalikud hooned, nagu munitsipaalhooned, kaubanduskeskused ja kõrged büroohooned, näited kinnisvarast, mida saab rahastada hüpoteegiga, mis sisaldub ühise turukorralduse tagatisena investeerimisjärgu võlakirjas.
Tagatud hüpoteeklaenu kohustust kasutavad mitmed erinevat tüüpi ettevõtted. Pangad ja kindlustusseltsid on kaks suurepärast näidet ettevõtetest, kes kasutavad seda tüüpi finantsüksust. Ühist turukorraldust saab kasutada ka riskifondide, pensionide ja investeerimisfondide funktsioonides. Riigiasutused võivad kasutada ka tagatisega hüpoteeklaenu kohustust.