Taevane navigeerimine on navigeerimise vorm, mis hõlmab taevakehade teadaolevate asukohtade kasutamist enda asukoha kindlaksmääramiseks Maal. Seda navigatsioonitehnikat on kasutatud tuhandeid aastaid ja see langes tõeliselt moest välja alles 20. sajandi lõpus, kui hakati välja töötama täpsemaid navigeerimismeetodeid. Taevase navigeerimise õpetust pakutakse jätkuvalt mõnes maailma piirkonnas, peamiselt ajaloolise huvi pakkujana.
Kui inimesed navigeerivad piirkonnas, kus puuduvad teadaolevad vaatamisväärsused, näiteks keset ookeani, ei saa nad lihtsalt ringi vaadates teada, kus nad asuvad. Taevane navigeerimine lahendab selle probleemi, võimaldades navigaatoritel teha mitu taevakehade vaatlust ja kasutada nendelt saadud teavet, et teha kindlaks, kus nad nende objektide suhtes asuvad ja seega ka nende asukohta Maal.
Päikest ja Kuud saab kasutada taevasel navigatsioonil koos planeetide ja mõne tähega. Taevanavigatsiooni toimimiseks vajab navigaator mitmeid tööriistu. Esimene on ulatuslik diagramm, mis annab teavet peamiste taevakehade ja nende asukoha kohta Maa suhtes. Järgmine on mingi vahend vaatluste tegemiseks, näiteks sekstant. Navigaatorid vajavad ka kella, sest vaatlused on ilma mingi ajaraamita kasutud, kuna vaatluse nurk muutub Maa ja selle objekti liikumisel läbi ruumi.
Selleks, et välja selgitada, kus üks asub, vaadeldakse mitut teadaolevat surnukeha. Seejärel kasutab navigaator oma asukoha määramiseks põhimatemaatikat. Näiteks kui tehakse kaks vaatlust või “parandust”, saab navigaator määrata iga objekti “asukohajoone”. See joon on ligikaudu elliptilise kujuga ja see näitab, kus Maal peaks keegi seisma, et seda objekti vaadeldava nurga all näha. Navigaator otsib kohti, kus positsioonijooned ristuvad, kasutades elimineerimise protsessi, et leida ristumispunkt, kus ta seisab; kui üks ristmik on näiteks Vaikses ookeanis ja teine Atlandi ookeanis, saab meremees tavaliselt aru saada, kus laev asub.
Tavaliselt tehakse taevanavigatsioonis vähemalt kolm parandust, tagamaks, et navigaator piirab positsiooni nii palju kui võimalik. Protsess on tüütu ning nõuab kannatlikkust ja häid matemaatikaoskusi, sest üksainus viga võib eriti ohtlikes vetes olla üsna katastroofiline. Hea navigaator suudab kitsendada võimalikke asukohti Maal üsna kitsasse ruumi, kuid tänu globaalsete positsioneerimissatelliitide kasutamisele on arvutiga võimalik saada veelgi paremaid andmeid palju lühema ajaga.