Suveräänne maksejõuetus on riigi valitsuse või rahvusriigi makseviivitus. See on suhteliselt haruldane ja kui see juhtub, võib see tekitada keerulisi juriidilisi ja rahalisi probleeme. Kuna pankrotiõigus ei toimi rahvusvahelisel tasandil, võib riigi maksejõuetuse korral olla raske taotleda juriidilisi karistusi ning tulevaste krediidiriskide hindamine pärast riigi maksejõuetust on mõnevõrra keerulisem kui äri- ja tarbijavõlgade riskide hindamine.
Tavaliselt püüavad riigid igal võimalikul viisil vältida võlgade tasumata jätmist. Riigi maksejõuetuse põhjuseks on enamasti see, et riik on võtnud endale suure võlakoorma ja kogeb finantskriisi nagu valuuta radikaalne devalveerimine, mis muudab võla tagasimaksmise võimatuks. Maksejõuetuse ees seisvad riigid võivad üritada laenu üle uuesti läbi rääkida, taotledes intressimäära korrigeerimist või osa põhisummast andestust. Mõnikord võivad teised riigid sekkuda ja pakkuda paremate tingimustega uusi laene võla tagasimaksmiseks või pakkuda andestust ja toetusi, et aidata võlgu jäänud riike.
Riigi maksejõuetusega seotud võlausaldajate hulka võivad kuuluda teised valitsused, rahvusvahelised finantsasutused, nagu Maailmapank, ja investorid, kes ostsid valitsuse emiteeritud võlakirju. Riigivõlakirju peetakse laialdaselt väga usaldusväärseks investeeringuks, kuna riigi maksejõuetuse juhtum on äärmiselt haruldane ja investorite pahameel maksejõuetuse ajal võib olla märkimisväärne, kuna inimesed on vihased nende investeeringute kaotamise pärast, mida nad pidasid turvaliseks.
Kui riik näib olevat maksejõuetuse ohus, on tavaline, et rahvas pöördub võlgade haldamisel abi saamiseks naabrite ja poliitiliste organisatsioonide liikmete poole. Näiteks võivad Euroopa Liidu liikmed kutsuda Euroopa Liitu üles abi andma põhjendusega, et nende maksejõuetus võib avaldada lainetust kogu majandusele, kahjustades teisi ELi liikmesriike. Sellistes olukordades võivad päästeprogrammis osalevate riikide määratud tingimused erineda.
Suveräänsete maksejõuetuse all kannatavate riikide kodanike raskused sageli suurenevad. Riigid võivad oma eelarveid tasakaalustada püüdes sotsiaalteenuste programme radikaalselt kärpida ning kiiresti devalveerunud valuutas makstud inimesed ei pruugi riigist lahkuda ega teenustele juurdepääsu saada, kuna nende säästudel pole väärtust. Kaubandussuhted tavaliselt katkevad ja toiduga varustamise kindlus võib olla ohus. Inimestel võib olla raskusi ka tarbekaupade ja vajalike asjade, näiteks ravimite, juurdepääsuga, kuna teistel riikide ettevõtetel võib olla vastumeelsust oma koduriigi ettevõtetega äri teha.