Suur vokaalinihe viitab 15. sajandil Inglismaal toimunud pikkade vokaalide häälduse muutusele. Pärast seda sündmust nihkus täishääliku hääldus ühe koha võrra kõrgemale. Näiteks keskinglise keeles oli “i”-l pikk “e”, nagu sõnas “sweet”. Hiljem hääldati pikka “i” häält nii, nagu see praegu on, näiteks sõnas “öö”.
Selle nihke põhjused on mõistatuslikud ja keeleteadlased ei ole suutnud selgitada, miks see toimus. Selle tuvastas ja uuris esmakordselt Taani keeleteadlane Otto Jesperson 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses.
Enamik keeleteadlasi nõustub, et suur vokaalinihe ei toimunud korraga, mis on tingitud paljude ingliskeelsete sõnade loomingulisest kirjapildist. Mõned printerid võisid siiski kasutada õigekirja tegemisel varasemat täishääliku hääldust, muutes inglise keele üheks kõige keerulisemaks õigekirja keeleks, kuna õigekirjareeglitest on nii palju erandeid.
Mõned keeleteadlased põhjendavad muutust sellega, et väidavad, et Inglismaa valitsemine prantslaste poolt põhjustas lummatud vokaalide prantsuskeelse häälduse, mis on sarnane keskinglise keele hääldusega. Et distantseeruda varasemast prantsuse okupatsioonist ja valitsemisest, võis Inglise valitsev klass tahtlikult muuta vokaalide hääldamist, et näidata, et nende keel oli erinev. Seejärel filtreeriti see madalamatesse klassidesse.
Teine teooria on see, et Inglismaal võis olla mitu mõjuvõimsat kõnepuuetega inimest ja selliseid hääldusvigu võidakse kopeerida austusavaldusena kellelegi, kes on piisavalt kõrgel tasemel. Seda teooriat paljud ei toeta, kuid see näitab, et keeleteadlased püüavad kaaluda muutuse kõiki võimalikke seletusi. Suure täishääliku nihkega seotud teooriad on vaid oletused, kuid enamik keeleteadlasi kaldub ülaltoodud teooria poole.
Suure vokaalinihke peamised hääldusomadused on järgmised:
Kesk-inglise (ME) “a” hääldatakse kui “a” keeles “isa”. Varauusaegne inglise keel (EME) hääldab pikka “a” nagu “värav”.
ME hääldab pikka “e” kui pikka “a” “väravas”. EME hääldab pikka “e” kui “e” säutsudes.
ME hääldab pika “i” kui “e” säutsus. EME hääldab pikka “i” kui “i” “valguses”.
ME hääldab pikka “o” kui “o” “tööriistas”. EME hääldab pikka “o” kui “o” “eesmärgis”.
ME teadlased väidavad, et kõrgemat pikka “u” hääldust pole olemas. “ou” nagu praeguses “päevas” oleks andnud “ow” heli, nagu sõna “täi”. EME hääldab “u” kui pikka “o” keeles ME. Pika u hääldus EME-s on pikk “o” sõna “tööriist” või pikk “u” sõna “lautos”.
Häälduses on loomulikult erandeid, nagu sõnad “tööriist” ja “lauto”. Miks sama põhihäälikuga sõnu kirjutatakse erinevalt, viitab sellele, et Suur vokaalinihe ei olnud kindlasti ühtlane ja tekkis aja jooksul. Teoreetiliselt võiks sõna “tööriist” kirjutada “tule”, nagu ka “muula”. Olenemata teooriast, näevad keeleteadlased nihet kaasaegse inglise keele häälduse eelkäijana ja ka seda, miks inglise keele kõnelejad kirjutavad nii palju sõnu viisil, millel on foneetilisest seisukohast vähe mõtet.