Suur-kirjurähn ehk Dendrocopos major on üsna väike, kuni 9 cm (23 tolli) pikkune lind, kelle tiibade siruulatus on 15 tolli (39 cm). See lind on pärit Ühendkuningriigist, Euroopast ja osadest Aasiast ning elab peamiselt küpsetes metsades. Umbes 10-aastase elueaga suur-kirjurähn ei ole rändel ja kipub samale territooriumile jääma paljudeks aastateks. Nagu enamik linde, kes ei rända, toitub see rähn hooajaliselt, muutes oma peamist toitumist vastavalt aastaajale.
Suur-kirjurähni põhitoit koosneb putukatest ja selgrootutest, aga ka seemnetest ja pähklitest, mida pakutakse söötmiskohtades või lindude toidulaual kogu nende levilapiirkonnas. Hilissügisel kuni talvel ja varakevadel sööb see rähn nende ülalpidamiseks mahla, marju ja muud kõrge suhkru- või rasvasisaldusega toitu. Seda seetõttu, et nagu enamik linde, kes püsivad aastaringselt ühes kohas, kulutavad nad külmadel talvekuudel soojas püsimiseks palju rohkem energiat.
Suur-kirjurähn toitub kevadel ja varasuvel sageli munadest ja väiksemate laululindude poegadest, kui nad leiavad haavatava pesapaiga; see annab täiendava valguallika. Rähn kasutab kõvade või kooritud toiduainete sissemurdmiseks alasipuud — sobiva tüvelõhega puud. See lind asetab toidu lõhesse ja lööb oma võimsa nokaga selle vastu, kuni see lahti läheb ja lind saab toidu sisse.
Sellel liigil on pikk keel, mille suurus on 1.5 tolli (4 cm), mis on linnu suurusega võrreldes uskumatult pikk. Keel on kaetud õhukeste karvadega ja on kleepuv. Seda kasutatakse putukate eraldamiseks pragudest ja pragudest ning puukoore alt. Rähnidele iseloomulikul koputamismüral on mitmesuguseid eesmärke. Suur-kirjurähn koputab toidu otsimisel koore eemaldamiseks, paarilise meelitamiseks, pesa õõnestamiseks ja ka territoriaalse väljapanekuna teiste rähnide eest hoiatamiseks.
Peamiselt must sulestik katab linnu selga ja võra. Suur-kirjurähni alakülg on valge, valgete põselaikudega ja mõlemal tiival valge triip. Sellel liigil on alaküljel, saba lähedal, helepunane laik ja isastel pea tagaküljel on punane triip. Sellel väikesel linnul on spetsiaalselt kohandatud jalad, mis võimaldavad tal klammerduda puude külge, kusjuures kaks küünt on suunatud ette ja kaks taha. See võimaldab linnul puitu vasardades puust kindlalt kinni hoida.