Susshomaar on kümnejalgne ehk 10-jalgne koorikloomade sugukonda Scyllaridae. USA-s tuntakse seda mereolendit ka labidanoaga homaarina, samas kui teistes riikides kasutatakse seda ka täiendavate nimede all. Seda leidub peamiselt troopilistes vetes rannikualadel. Sussihomaari ei peeta tõeliseks homaariks, kuna tal puuduvad küünised, kuid nagu õigel homaaril, on ta söödav. Üldjuhul süüakse ainult sussihomaari sabaliha.
Sussihomaari tuvastatavad tunnused hõlmavad segmenteeritud eksoskelett, lameda profiili ja teist antennide komplekti, mis ulatuvad peast välja suurte plaaditaoliste struktuuridena. Esimest antennide komplekti, mida nimetatakse antennideks, kasutatakse selleks, et aidata homaaril oma keskkonda tajuda. Kuus segmenti moodustavad sussihomaari pea, veel kaheksa moodustavad rindkere ja veel kuus osa moodustavad kõhtu. Igal kõhuosal on paar pleopoode ehk kõnnijalgu. Ülejäänud kõnnijalad ehk lõualuu jalad ulatuvad välja rindkere segmentidest ja võivad olla ka suu osad, mis aitavad homaaril toituda.
Sussihomaari liikide sees on 23 perekonda, mille suurus varieerub vahemikus 2.2 tolli (55 mm) kuni 20 tolli (50 cm) pikk. Neid võib leida kuni 1,600 jala (500 m) sügavusel. Nad söövad molluskeid ja austreid, aga ka muid vähilaadseid ja okasnahkseid ehk mereloomi. Nad toetuvad suuresti oma soomustatud eksoskelettidele ja nende võimele peituda setete alla, et kaitsta neid kiskjate eest.
Sussihomaari leidub laiaulatuslikes soojade ookeanide elupaikades. Mõned nendest elupaikadest on Vahemeri, Punane meri, Ida-Aafrika ranniku lähedal, Lihavõttesaart ümbritsevates vetes, Austraalia ranniku lähedal ja Põhja-Ameerika soojemates vetes. Mõned sussihomaari liigid eelistavad riffide elupaiku, teised aga pehmemates substraatides. Riffidel ja koobastes elavaid homaare püüavad akvalangid, teisi püütakse traalpaatidega.
Sussihomaari kutsutakse erinevate nimedega. Indias nimetatakse seda segadusse ajavalt vähiks. Mitmeid Austraalia sorte nimetatakse “lutikateks”, millest populaarseim on Moreton Bay putukas. Prantslased nimetavad seda liiki jaaniussiks, kuna see tekitab klõpsu. Mõnikord nimetatakse seda lamedaks homaariks või lamedaks homaariks.