Süsinikumaks on kasvuhoonegaaside, tavaliselt süsinikdioksiidi heitkoguste maks. Maks on kavandatud rahalise vahendina selliste heitkoguste kontrollimiseks ja piiramiseks. See põhineb teaduslikul teoorial, et selliste gaaside liigne tase jääb Maa atmosfääri lõksu, mis võib viia soovimatu temperatuuritõusuni.
Puhtalt majanduslikel alustel on süsinikumaks mõeldud selliste heitkoguste sotsiaalsete kuludega arvestamiseks. See sotsiaalne kulu on katse määrata rahaline arv, mis kajastaks ühiskonna kantud kahju, mida ettevõtted oma kaupade ja teenuste hinna määramisel ei arvestata. Praktikas saab selline arv olla vaid hinnanguline, samas kui maksutaseme määramisel tuleb arvesse võtta ka poliitilisi probleeme.
Mõnel juhul rakendatakse kõikidele heitkogustele süsinikumaksu. Teistes riikides kehtestatakse ettevõtetele piirmäär ja nad maksavad maksu kõikidelt seda taset ületavatelt heitkogustelt. Selliseid limiite saab igal aastal järk-järgult vähendada, et ettevõtetel oleks rohkem aega tootmistehnikat muuta.
Nagu ka teiste käitumise mõjutamiseks mõeldud maksude puhul, ei saa süsinikdioksiidi maksule tugineda tulu suurendamise meetmena. Esmapilgul võib tunduda loogiline väita, et süsinikumaks on kahekordselt tõhus, kuna see võib vähendada heitkoguseid, kogudes samal ajal raha keskkonnaprojektidele kulutamiseks. Praktikas ei saa see toimida mõlemat pidi: kui maks saavutab seatud eesmärgi vähendada heitkoguseid, siis kogutav tulu väheneb või jõuab isegi nullini.
Süsinikdioksiidi maksusüsteemi üks peamisi puudusi on see, et see kehtestatakse riikliku meetmena, millega püütakse lahendada rahvusvahelist probleemi. On oht, et ettevõtted, kellel on oht maksta kõrgemaid makse, kolivad ümber teistesse riikidesse, kus on madalamad maksud või isegi puuduvad keskkonnamaksud. Sellises olukorras võib riigi valitsus kehtestada tollimaksud sellest riigist pärit impordile, et puudujääki katta.
Kõige levinum alternatiiv süsinikumaksule on ülempiiri ja kaubanduse skeem. Selle süsteemi kohaselt antakse ettevõtetele kindlaksmääratud heitkoguste tase, mida nad saavad igal aastal toota. Need, kelle heitkoguste tase on sihtmärgist madalam, teenivad krediiti. Seejärel saavad nad neid krediite teistele ettevõtetele müüa, mis on ainus viis, kuidas neil ettevõtetel on seaduslikult lubatud oma sihttaset ületada. Idee seisneb selles, et süsteem sunnib heitkoguste “kulu” tootmisprotsessi sisse lülitama.
SmartAsset.