Süsinikuarvestus on üldine termin ettevõtte või riigi süsiniku jalajälje või atmosfääri paisatavate kasvuhoonegaaside heitkoguste määratlemise ja jälgimise protsessi kohta. Süsinikuarvestusel on neli hästi tunnustatud meetodit — valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) meetod, Euroopa Liidu taastuvenergia direktiiv, puhta arengu mehhanismi (CDM) meetod ja vabatahtlik süsinikustandard (VCS) süsiniku arvestus. Iga lähenemisviis püüab käsitleda laiemas ja üksikasjalikus tähenduses metsade raadamise ja metsa uuendamise heitkoguste keerulisi küsimusi kasvuhoonegaaside arvestuse jaoks.
IPCC meetod keskendub suuresti maakasutusele riiklikul tasandil. Üks selle miinustest on see, et IPCC arvestusprotsess asetab biomassi energiast tulenevad heitkogused, mille panus kasvuhoonegaaside kogusummasse on null, riigi loodusvarade, sealhulgas põllumajanduse, metsanduse jne muutusena. Paljud biomassi heitkogused on aga osa nn varimajandusest, mida riiklikus energiatarbimise statistikas ei arvestata. Samuti ei osale mitmed arengumaad, kes sõltuvad suuresti metsasaadustest energia tootmiseks, 1997. aasta Kyoto protokollis, mille eesmärk on piirata globaalset soojenemist, millel põhinevad IPCC süsinikdioksiidi arvestustavad.
Euroopa Liidu direktiiv püüab arvesse võtta energiatarbimist üldist, sealhulgas taastuvatest ressurssidest, aga ka uusi energiatõhusamaid ja vähem saastavaid tehnoloogiaid. ELi metoodikaga seotud probleemid on seotud reeglite läbipaistvuse puudumisega ja sellega, kuidas neid tõlgendavad erinevad asutused ELis, kes lubavad järgida Kyoto protokolli. IPCC kehtestatud standardeid peetakse EL-s sobivaks aluseks süsiniku arvestusmeetoditele, kuid neid ei ole EL-i direktiivi inkorporeeritud nii, et need annaksid tööstusele selgeid juhiseid.
Puhta arengu mehhanismi süsinikuarvestus keskendub ainult metsa uuendamisele ja metsastamisele, palja või varasema põllumaa metsaks muutmisele. See põhineb täielikult maakasutusel koos tulevikuprognoosidega ja eeldab, et metsade süsiniku sidumine on vaid lühiajaline ajutine heitgaaside eemaldamine viieaastase ajavahemiku jooksul, mille jooksul need tõenäoliselt eralduvad õhkkond taaskord. Kuna CDM-i arvutused hõlmavad iga-aastaseid näitu, mis on keskmistatud viieaastaste perioodide kohta, on need tavaliselt vähem täpsed süsiniku arvestusmeetodid aastapõhiselt.
Vabatahtliku süsinikustandardi lähenemisviis on omamoodi kogumismeetod, mida kasutatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste muul viisil mittevastava ja vabatahtliku vähendamise eesmärgil. See kasutab iga-aastaste tsüklite keskmistamiseks CDM-i arvutusi. See on üks lähenemisviis, mis ei vasta rangelt ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis (UNFCCC) kehtestatud standarditele.
Ei ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis ega Kyoto protokollis ei täpsustatud, kuidas süsinikdioksiidiga kauplemine toimuks, et täita heitkoguste norme. Nii süsiniku sidumine kui ka süsinikdioksiidi heitkoguste ühikutega kauplemine riikide ja tööstuste vahel olid süsinikuarvestuse meetodid, mis hõlmasid protsessi paljusid halle alasid. Süsinikdioksiidi reaalajas arvestuse kasutamine, kus süsinikdioksiidi heitkoguseid arvutatakse näiteks metsapuidu ülestöötamisel ja taasistutamisel, on toimuva kohta kõige täpsem arvestusmeetod. Selliste täpsete ja ajakohaste arvutuste kulud, kus kreediti ja deebetit tuleb pidevalt bilanssi sisse töötada, loovad laosüsteemid, mis on ebaotstarbekad ja liiga kulukad ülal pidada. Sel põhjusel kiputakse süsinikuarvestuse protsessis vaatlema ainult suuri muutusi, näiteks terveid metsi ja mitme aasta keskmisi näitajaid.