Surmatung on psühhoanalüütik Sigmund Freudi välja töötatud kontseptsioon, mis vastutab elusolendite näilise soovi eest naasta eluta olekusse. Freud töötas selle teooria välja kui “eluinstinkti” antitees, mis vastutab loomuliku enesesäilitamise, meeldivate kogemuste ja sigimise soovi eest. See on siiski mõnevõrra vastuoluline kontseptsioon, kuna see eeldab, et inimestel on loomulik soov, mis on ennasthävitav ja on elutahte vastu. Freud töötas välja surmatungi seletusena käitumisele, mille puhul inimesed näisid kordavat kahjulikke või traumeerivaid tegusid, hoolimata loomulikust elu- ja enesealalhoiuinstinktist.
Seda nimetatakse ka Thanatoseks, kreeka mütoloogias surma ja surijatega seotud figuuri nimeks. Surmatungi põhiidee seisneb selles, et on vastandlikud jõud, mis on inimloomuse element. Üks neist kahest jõust on eluinstinkt, mis vastutab selle eest, et inimesed tahavad elada ja paljuneda, ning muul viisil juhib seksuaalset tungi ja ihasid. Sellele vastandlikuks jõuks on surmatung, mis on hävitav sund, mis sageli avaldub viha, agressiooni ja vägivalla kaudu enda või teiste suhtes.
Isegi Freudi psühholoogiakäsitluse järgijate seas on palju arutelusid surmatungi ja selle mõju üle inimkonnale. Vaidlus tuleneb ideest, et see on inimese mõtlemise ja teadvuse loomulik külg ning et sellised hävitavad mõtted ja hoiakud oleksid seetõttu ka loomulikud. Siiski on mõned psühholoogiauurijad ja spetsialistid, kes tunnevad, et surmatung on mõttekas, ja näevad sellele toetust inimkäitumises. Depressiooni võib selle ideega seostada, kuna seda võib vaadelda kui viha ja destruktiivsuse väljendust, mis on suunatud pigem sissepoole kui väljapoole seda tunnetavat inimest.
Freud arendas surmatungi idee oma hilisemate psühhoanalüüsi aastate jooksul, kui ta püüdis selgitada käitumist, mida ta täheldas. Ta nägi, et inimesed tundusid sageli traumaatilisi ja kohutavaid kogemusi olevikus taaselavat või taasloovat, selle asemel, et püüda neid minevikus hoida. Aja jooksul näitas see käitumine Freudile, et inimestel on loomulik kalduvus korrata teatud tegevusi, mis on hävitavad ja näivad lõpuks olevat kasulikuma eluinstinkti vastu. See käitumine oli aluseks surmatungile, mida ta pidas inimeste elus regressiivseks jõuks, mis liigutab neid pigem tagasi eelmise elutu seisundi poole, mitte edasi elu ja naudingute poole.